Karl-Erik Taukar: igal pühapäeval televisioonis olla on mõjuv

Suurimas kevadhooaja telesaates „Eesti otsib superstaari“ panevad kümnel pühapäeval järjest noored andekad lauljad otsesaates proovile oma lauluoskuse ja esinejanärvi. Kuidas kogu see kaadervärk toimib, rääkis Kuulutajale saatejuht Karl-Erik Taukar.

Tõnu Lilleorg

Karl-Erik, olid superstaarisaate 5. hooajal osalejana finaalis, koguni TOPP 5-s ja oled nüüd kuuendal hooajal saatejuht.

Olen tänavu superstaarisaatesiseselt isegi saatejuhtide TOPP-is (naerab).

Kõlab veel paremini. Kujutan ette, et televaatajal on hea kindel tunne sind vaadata, kuna nad on näinud, kuidas oled ise selle kadalipu läbinud. Kuidas tunned end saatejuhi rollis?

Ühest küljest ma muidugi tunnen end nagu täielik algaja, sest see on minu esimene saade, mida juhtida. Teisalt, võib-olla tõesti, mõne teise saatejuhiga võrreldes, kes ei ole seda saadet läbi käinud, on mul eelis, et olen üsnagi kursis, mida lauljad tunnevad või läbi elavad. Ühel või teisel ajahetkel oskan võib-olla paremini aru saada, mis toimub.

Kui tehti ettepanek hakata saadet juhtima, kas võtsid mõtlemisaega?

Absoluutselt mitte. Mäletan väga hästi seda õhtupoolikut, kui pakkumine tuli. Loomulikult, kuna mulle on teleajakirjandus ja televisioon väga huvipakkuv ala nagunii, siis ma ei kõhelnud.

Kas saates finaali jõudmiseks ja seal hästi esinemiseks peab võistlejal olema hea pingetaluvus?

Ma arvan, et see on võib-olla kõige olulisem üldse, sest oleme näinud väga palju häid lauljaid, ka sel hooajal, kes lihtsalt pinge tõttu ei suuda endast anda seda, milleks nad tegelikult võimelised on ilma pingeta, mida kohtunikud ja kaamerad pakuvad. Pingetaluvus on kindlasti üks võtmetegureid, aga seal on kindlasti veel palju asju.

Kas eelvoorudes tuleb edasipääsuks valida lugu, mis kohtunikele meeldib?

Noh jah… Arvan, et mis puudutab eelvoorusid ja teatrivooru, kus kohtunikud veel otsustasid, siis mul on ikkagi selline mulje, et nende lauljate juures, kes on tõesti muljet avaldava häälematerjaliga ja oskavad pingeolukorras seda kõike näidata, lauluvalik väga oluline ei ole. Kohtunikud on muusikaliselt piisavalt pädevad, et osata hinnata ka vähem tuntud laule, mida televaataja mõnikord ei oska. Lauluvalik saab oluliseks siis, kui juba rahvas hääletab. Televaatajateni on võimalik pigem jõuda mõne tuttava lauluga.

Mulle meenub eelmisest hooajast, et üks mu lemmik, finalist Anisa Vänikver, langes välja looga, mis stiililt erines neist lugudest, mida ta eelnevalt oli esitanud.

Oot, mis ta laulis?

„Sind otsides“ – Tõnis Mäe lugu, mida ka Uku Suviste on esitanud.

No vot, võta nüüd näpust, väga tuntud lugu eks ole. See oli ka ühe tuntud telesaate teemalugu. Ma ütlen ikkagi, et neid pusletükke on nii palju, et tagantjärele mõelda, miks ühel või teisel osalejal nii läks, tegelikult ei saa, sest neid faktoreid on lihtsalt nii palju.

Kas see on pusle on praegu täiesti ettearvamatu ja nii kuni lõpuni välja? Kuivõrd suudavad asjatundjad ennustada saate kulgu?

Ma arvan, et see on ettearvamatu. Näiteks, kui mina olin osalejana saates, ennustati võitu küll ühele, küll teisele, küll kolmandale ja ka varem väljakukkunutele. Ja tõesti ka Rasmusele (võitjaks tulnud Rasmus Rändvee – T.L.). Kuid tegelikult olid ennustajatel pigem minu meelest kaardid sinna Elina poole (5. hooajal teise koha saanud Elina Born – T.L.). See on nagu Eurovisioon, kus ennustatakse väga palju, kuid tavaliselt ei lähe täppi. Sel aastal küll „Eesti laulul“ see läks üsnagi täppi, sest Elina ja Stig olid tõesti favoriidid. Eelmistel aastatel on olnud ikka nii, et finaal on täis üllatusi.

Kas sul tekib osalejate seas ka oma lemmikuid? Kas tunned, et peaksid jääma neutraalseks, kuna oled saatejuht?

Eks ma tunnengi. Olen paar korda libastunud intervjuid andes, kui mult on küsitud, kas sul on lemmik. Olen jõudnud jah ära öelda ja siis tulnud mõistusele, et ma ei saa ühtegi nime otseselt mainida, sest mina olen ikkagi saatejuht, ja isegi kui kohtunikud on ses saates selgelt välja öelnud, et vaat sina oled minu lemmik ja toetan sind saate lõpuni, siis mul ei ole seda mõistlik teha. Minu roll on olla selles saates toeks võrdselt kõikidele lauljatele. Ja mul on seda raske teha, kui avaldaksin oma lemmiku.

Aga siiski, kas mõned osalised on oma vingete esitustega poolehoidu äratanud?

Ausalt öeldes, teatrivoor, mis on nüüd juba möödanik, oli täis pisaraid ja negatiivseid emotsioone, kurbust ja pettumust nende seas, kes edasi ei saanud. Neil, kes sealt juba edasi said, on kõikidel läinud väga hästi. Stuudiovooru jõudmine on päris suur asi ja ma ütleks, et nüüd ma vaatan neid kui võrdseid. Minu jaoks ei ole küll enam sellist favoriiti.

Kas tahaksid lohutada neid, kes edasi ei pääse? Oled sa hea lohutaja?

Ma olen iseenesest täitsa okei lohutaja. Kahjuks selles saates ma ei saa olla päris otseselt ja ausalt lohutaja, sest alati, kui ma lähen kedagi lohutama, on mul kaasas ka kaamerad. Kui ma lähen kedagi kaameratega lohutama, kes on pisarates, ei ole see siiras, sest tean, et selles üritatakse saada „telemahla“, nii et olen küll tore lohutaja siis, kui kaamerad ei käi.

Mida ütleksid osalejate innukuse kohta?

Produktsioonitiim on öelnud, et nii palju pisaraid, kui nad nägid selle aasta teatrivooru väljakukkujate silmis, pole nad kunagi näinud. See tuleb ilmselt sellest, et saatega on jäänud päris mitu aastat vahele, eelmine hooaeg oli 2012. aastal. Ja osalejad on ka näinud, et saade on end aastatega nii palju tõestanud, ta pakub eesti muusikas nii palju uusi lauljaid ja need, kes sealt kõrvale jäävad, on tõesti väga pettunud. Ja need, kes saavad sinna karussellile, pingutavad seda rohkem.

Kas oled vaadanud tagasi, kuivõrd aitas finaali jõudmine sind muusikuna edasi?

Raske öelda, küllap oleks ikka oma asja edasi ajanud, nii nagu ma ajasin seda enne superstaarisaadet, aga eks see andis ikkagi sellise kickstardi (lisakiirendus – T. L.) päris korraliku. Igal pühapäev televisioonis olemine on ikkagi mõjuv.

Kas mõned võistlejad tulevad sinult nõu küsima?

Mitte väga paljud. Aga neile, kes tulevad, ütlen alati hea meelega, mis ma arvan. Aga eks ma sealjuures alati toonitan seda, et nõuandjad võivad olla, neid võib olla erinevaid ja igaüks kindlasti on oma arvates kõige targem, aga tegelikult on kõige vastikum asja juures, et sa pead ise vastutama oma loovaliku, kõige eest. Ja ikkagi võtma lõpuks selle enda õlule, keegi ei saa mingit lollikindlat nõu anda.

Üks teatrivoorus väljalangenud noormees ütleski, et okei, neli kohtunikku ütlesid, et täna me sind ei taha, aga see ei tähenda, et jätaksin oma asja tegemise soiku. See vastutuse võtmine, et muusikuteed kõndida.

See ongi, elu on kurat… elu on karm, noh. Pead oma valiku ära tegema ja kui näed, et algul nii hõlpsalt ei lähe, tuleb edasi raiuda, midagi pole teha.

Paljudele oli üllatus, et sa ei saanud oma looga „Eesti laulu“ finaali. Mida arvad lõppfinaali saanud kolmest loost ja milline on Elina Borni ja Stig Rästa võiduloo väljavaade suurel Eurovisionil?

Ma arvan, et finaalis olnud lugudest oli Elina ja Stigi lugu selgelt kõige konkurentsivõimelisem. Seal on väga palju nüansse, esiteks see on väga hea lugu, teiseks olid Elina ja Stig ühed vähesed, kes usutavalt suutsid inglise keelt hääldada. Usun, et rahvusvahelisel konkursil on see väga oluline. Jah, Daniel Levi oma bändiga ja Elisa Kolk, nad olid küll minu jaoks jupp maad Elinast ja Stigist tagapool, kuid ikkagi ka väga korralikud numbrid.

Elina ja Stigi võiduloos on basskitarril vist üsna suur roll ja sa ise oled ka ju basskitarrist.

Jah, me isegi arutasime Stigiga, et loos on lahe ja pretensioonitu bassirida. See pupsub mõnusalt ja toetab bändi nii nagu kord ja kohus.

 

Saatejuhina loob Karl-Erik Taukar stuudios head meeleolu. Foto: TV3