Andres Anvelt: perevägivald on raskem kui mis tahes teine vägivald

Mõni aeg tagasi liitus Eesti naistevastase- ja perevägivalla ennetamise ning tõkestamise konventsiooniga. See annab konkreetsed seadusandlikud ettekirjutused, kuidas riik peab ühte või teist juhtumit käsitlema. Justiitsminister Andres Anvelti sõnul on vägivalla märkamine, sellest teavitamine ja ennetamine riigi prioriteet ning iga inimese kohus. Perevägivald pole enam peresisene asi, millesse võõras sekkuda ei tohi.

Kaius Mölder

Vägivallateema ei ole teie jaoks uus, kas nüüd on uued suunised?

Justiitsministeeriumi jaoks on olnud kogu 2014. aasta suur võitlus igasuguse lähisuhte vägivallaga. Siia alla lähevad mitte ainult peresuhted, vaid ka suhted, kus inimesed on omavahel tuttavad, sõbrad, koolikaaslased jne. Julgen öelda, et eelmine aasta on olnud murranguline, sest allkirjastasin Strasbourgis Istanbuli konventsiooni, mis räägib just naiste ja pere, aga ka laste vastu suunatud vägivallast. See paneb Eesti riigile kohustuse oma seadusandlust väga palju muutma ning muutused tuleb viia konventsiooniga kooskõlla. Lisaks on valitsus vastu võtnud vägivalla ennetamise strateegia, mille põhiline teravik on suunatud noorte ja laste käitumise muutmisele. Viie aasta peale on ennetustööks ette nähtud 14 miljonit eurot. Osa tegevustega oleme juba pihta hakanud. Näiteks soovitan kõigil tutvuda meie kampaaniaga „Ava silmad!“, mis on eelkõige suunatud just noortele inimestele. Kas oled ise vägivallaohver või sinu tutvusringkonnas kannatab keegi selle all, siis teab, kuidas käituda ja kuidas reageerida sellises olukorras. Väga noor inimene ei saa tihtipeale aru, et tema tulevane partner võib olla vägivaldne.

Kas seaduse muutmine muudab olukorda?

Riigi väljakujunenud õigussüsteemi muutmine, nagu see Eestis on, eriti karistusõigus, ei tohi toimuda rutakalt. Tuleb vaadata ja võrrelda end naabritega, kel kogemusi ühes või teises vallas on rohkem. Lisaks tuleb vaadata ka otsa reaalsetele vajadustele, kas need on massilised, kas peab ehk mingeid käitumismalle muutma. Kahjuks otsivad meedia ja avalikkus liiga lihtsaid lahendusi – muudame seadust, muudame karistused rangeks, siis on kõik korras, see pole niimoodi. Kindlasti on põhjus ka ministeeriumi väheses selgitustöös.

Kas meedia tõlgendab inimeste õiglustunnet?

Õigus peabki olema maksimaalselt lähedane õiglusele, aga ta pole kunagi üks ühele õiglusega. Mis on see libe jää? Olen ise meediatarbija ja minulgi keevad mõne teema puhul emotsioonid üle. Kui hakata aga asjasse süüvima – võtta ette paarsada lehekülge kohtutoimikut, lugeda tõendeid, siis hakkab see olukord muutuma. Tuleb arvestada seda, et kõik kohtunikud ja prokurörid ei tee oma otsuseid ja kokkuvõtteid ajaleheartiklite põhjal. Juhtumi läbitöötamine on pikaldane protsess, väga vaevanõudev, rohkelt emotsioone sisaldav. Ma olen oma pika politseinikukarjääri jooksul jõudnud sündmuskohale, kus on näiteks lapse laip. Käed tõmbuvad rusikas higiseks, aga sa pead arvestama sellega, et kui sa nende kätega ja emotsioonist keeva sisemusega hakkad seda kuritegu lahendama, siis võid jõuda vale otsuseni. Sa võid hakata tõlgendama kõiki asju valesti ja võid jõuda täitsa süütu inimeseni. Üks asi on karm seadusesäte, teine asi on juriidiline keel, mis on sageli keeruline ka juristile endale, seetõttu jätamegi emotsioonid pigem meediale.

Perevägivalla teema on väga aktuaalne, naistepäeval sai politsei rekordarvu väljakutseid. Mis on muutunud?

Kõik, mis on seotud vägivalla ja lähisuhtevägivallaga, on Eestis väga-väga uus.  Alles selle aasta esimesest jaanuarist teeme vahet perevägivallal ja baarikaklusel. Me rääkisime kümme aastat, ka poliitilisel tasemel, et ei ole vahet, kas pekstakse kodus või kõrtsis. Nüüd esimesest jaanuarist on meil karistusõiguses olemas, et perevägivald on raskem kui mis tahes teine vägivald. Meil on olemas lapse juuresolekul kuriteo sooritamine kui raskendav asjaolu. Selles suunas astume esimesi samme. Mõni aasta tagasi reageeriti ka perevägivallajuhtumitele, kuid siis võis õiguskaitseorgani töötaja suust kuulda, et ah leppige ise kuidagi ära. Meediast ei saanud lugeda mahlakaid lugusid peresisesest vägivallast, olime väga pragmaatilised, väga konservatiivsed, ütlesime, et see, mis perekonnas toimub, pole meie asi. Kuigi paljud inimesed arvavad, nagu selgub uuringutest, et ohver on ise võib-olla süüdi. Midagi oli ikka väga valesti. Nüüd on nulltolerants. Statistikast lähtub, et viimase kolme aasta jooksul on perevägivalla arv protsentuaalselt kordades tõusnud. Põhjus pole mitte selles, et vägivalda on ühiskonnas rohkem, vaid inimesed julgevad sellest rohkem rääkida. Kunagi ei tohi loota sellele, et kui kord juba on perekonnas toimunud perevägivallaakt, siis edaspidi seda enam ei juhtu. Nii arvata oleks lihtsalt naiivne.

Kuidas nüüd edasi?

Kui riik on Istanbuli konventsioonile alla kirjutanud, siis tuleb luua riiklik struktuurisüsteem, mis toetab kannatanuid. Me oleme Eestis teinud selles suunas palju edusamme – nelja aasta jooksul on avatud lausa 13 naiste varjupaika, kus suur abi on olnud norrakatest.  Süsteemsemaks on muutunud politsei reageerimine perevägivallajuhtumitele.

__________________________________________________________

Teavituskampaania „Ava silmad!“ eesmärk on tõsta Eesti elanikkonna, eriti noorte teadlikkust naistevastase vägivalla olemusest, avaldumisvormidest, tagajärgedest ja abisaamise võimalustest.  Kampaania kutsub inimesi üles vägivalda märkama ja abi saamiseks professionaalide poole pöörduma. Üleriigilisel tasuta lühinumbril 1492 saavad abi küsida kõik füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naised. Kampaania julgustab ka vägivalla märkamise korral politsei poole pöörduma. Näiteks võiks olla kindlasti märksa kõrgem seksuaalsest vägivallast teatamine. Kampaanias osalevad tuntud inimesed, nagu muusikud Genka ja Vladimir Tšerdakov, saatejuhid Mihkel Raud ja Vadim Antsupov, filmirežissöör Ilmar Raag, sportlane Heiki Nabi, näitlejad Priit ja Märt Pius ning Ilja Nartov, ajakirjanik Andrei Titov.