Teatridirektor Aivar Mäe 55

Aivar Mäe sündis 12. mail 1960. aastal Pärnus. Kaval barett peas, sandaalid jalas, sõtkus Aivar jalgratast, mängis võrkpalli, laulis, nagu kõri võttis. Ja tema hõbekõri võttis üsna kõrgeid noote.

Marvi Taggo

Direktorid tulevad ja lähevad. Kas Aivar Mäe on rahul ja õnnelik?

Kas ma olen rahul ja õnnelik? Ja mis see õnn on? Olen olnud rahul kõigega, mis mul elus on – abikaasa ja lapsed. Töö ei ole primaarne. Aga mul on hea meel, et minu huviala langeb tööga kokku. Jah, olen õnnelik inimene, sest mul on selline võimalus.

Aivar Mäe on läbi ja lõhki pärnakas. Tema abikaasa samuti – koolipõlvearmastus, kellega ta koos õppis Pärnu Koidula koolis. Kuid selleks, et lõplikult kokku jääda, kulus aega.

Eks kõik mehed ole naiste poolt meelitatavad. Nii olen minagi siin-seal oma sarvi vastu seina maha jooksnud ja lõpuks koduukse üles leidnud. Aga kui mulle pakutakse elu uuesti alustada, elaksin täpselt samamoodi. Aeg on huvitav olnud – muusikul pole tegelikult vahet, kas on rubla või krooniaeg, iseseisvus- või mitteiseseisvusaeg.

Muide, pärnakas on alati lihtne olla ka Tallinnas. Sest pärnakas on avali ja armastab vaimutseda. Naer ja huumorimeel tulenevad merest, kuigi ma ise pole suur supleja. Pärnakal on küljes ainult üks viga: pärnakas ei oska ennast kaitsta. Ta saab kaua peksa, enne kuni end kaitsma õpib. Aga siis pole ta enam ka pärnakas, vaid juba tallinlane.

Kui tallinnastumine lõpeb kord ära? Tallinna värav Pärnus võib ükskord lukku ka minna?

Ei usu. Muidugi ei kujuta ette, mis sünnib siis, kui transpordiküsimused lahenevad ja tulevad kiirteed nagu mujal maailmas, kui Pärnust Tallinna saab igapäevaselt tööl käia. Aga ma ei usu, et Pärnus Tallinna värav lukku läheb või lukku pannakse.“ Pärnu on muusikalinn. Pärnus öeldakse ikka, et lähme muusikale, pidades silmas suvemuusikakontserte kõlakojas.

„Kõlakojas käisin palju. Seal on mänginud ja mängivad paljud maailmas kuulsad nimed. Mängisin ka ise suvekuudel Pärnu orkestris. Elasin siis juba Tallinnas, aga see oli igasuvine tore praktika. Ja mine tea, saan minagi vanemaks – ehk lähen pensionipõlve pidama just sinna, Pärnusse?

Aivar Mäel on olnud mitu ametit: Eesti Kontserdi asedirektor, direktor, koori Arsis dirigent, kellade ansambli juht. Praegusel ajal on ka noorel tugeval mehel lihtne rataste vahele jääda.

Tulin 1976. aastal Tallinnasse muusikakeskkooli. See oli tulemiseks väga hea aeg. Koolis oli tore elu – maksti 18 rubla stipendiumi, mis oli piisav, et omadega välja tulla. Tänaseks on mul kõik elamise probleemid seljataga. Eks kolitud on ka palju.

Mida Aivar Mäe oma lauljakarjäärist arvab, koolipoisina oli tal hääl nagu pasun? Kuidas üldse suhtuda meie laulukooli – priisata pole eriti millegagi?

Ma ei taha rääkida eesti üldisest häälekoolist. Pole minu ampluaa. Pealegi ei ole ma kunagi mõelnud sellele, et peaksin laulmist õppima. Olen laulnud ka Kaljuste kammerkooris. Seal sündis mõte, et hakkan ise koore juhtima. Nüüd on mul koor Arsis. Ja kellade ansambel.

Arsisest tahaks algusest ja pikemalt teada.

Kellad tulid mu ellu seoses õpingutega Ameerika Ühendriikides magistrantuuris. Mind hämmastas, et midagi niisugust eksisteerib. Minu arust oli kõik juba avastatud, leiutatud, muusika ära kirjutatud, meloodiad loodud. Kas see on taidlus, äritegevus või midagi enamat, jäägu inimese enda otsustada. Kellade ansambli puhul on tegemist eriti aristokraatse kunstiga, mis arenes välja vanas inglise õukonnas.

Juba Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe pani ühe silmaga kiigates tähele seda, kuidas läheb professionaalsel Estonia ooperikooril maja teises tiivas.

Meeslauljate puudus on kõikjal. Teades tööspetsiifikat, on tegu palga ja väljakutse suhtega. Kaks proovi päevas ja igaüks kolm-neli tundi. Õhtul pead veel grimmi tegema, kostüümi riietuma jne. See on vaevarikas. Kui võrrelda Estonia koori teiste kutseliste kooridega, kes tulevad lavale smokingus ja grimeerimata, siis muidugi küsid, miks saame täpselt sama raha. Inimesed mõtlevad eelkõige sellele, kuidas pere ära toita. Töökoht tähendab ikkagi sissetulekut. Aga kui ma olen Estonia ooperikoori laulja, kel on kuus päeva nädalas töö, kaks väljakutset päevas, siis pole ma võimeline enam kusagil mujal töötama. Olen lihtsalt väsinud.

Aeg on karm ja huvitav nii rubla, krooni kui ka euro ajal.

Muusikahuvi ei peagi olema nii lihtne, et lased nipsu ja Moskvast tuleb raha nagu nõukogude ajal. Esitad, mida tahad, millal tahad ja kuidas tahad. Ent see seis, milles on praegu muusikud, õpetajad ja teised kultuuri ja haridusega tegelevad inimesed, on raske. Elu sunnib mõtlema. Kellel pead otsas ei ole, jääb tagaplaanile. Paraku on see nii.

2009. aastal sai Aivar Mäest rahvusooperi direktor. Siis, kui oli veel aega küsida, kas vaim on valmis, et direktoriks hakata, mida lausus Mäe?

Ütlesin, et ma ei lähe teatrisse direktoriks, lähen sinna oma tööd tegema ja tänaseni ei ole minus veel midagi keema hakanud. Ka seda valu või vajadust maja teisele poole tagasi Eesti Kontserti minna ei ole. Estonia ja estoonlased on midagi suurt. Ma tundsin, kuidas käed suurest aukartusest värisesid, kui esimest korda teatri lavaruumi sisenesin.

Kui vigadest õppida, siis selgub, et ebaõnn elimineerib selle, mis edasi ei vii. Mis plaanid Mäe peas mõlguvad, mis teatrit edasi viib?

Ma arvan, et tänapäeva ooperi üks probleem on selles, et nii artistid kui ka juhtkond ei ole nähtavasti piisavalt tuntud. Kõik teavad, et on rahvusooper, aga kellest see koosneb, teatakse vähem. Ükskõik kas me räägime siis loomingulisest juhist või võtame iga persooni eraldi. Kes on rahvusooperi kunstiline juht? Ma arvan, et 90 protsenti seda ei tea.

Või teavad, et teatrit juhib maestro Eri Klas? Aga kas te kaameraga meedia magamistubadesse lubate, siis vahest kaoksid eksi- arvamused ja ka maestro Klas osataks õigele kohale paigutada?

Ajastu on juba selline. Ja mis puutub teatritöötajate “magamistubadesse”, siis tundub, et see on inimestele väga oluline. Kui sa oled valinud endale artisti elukutse, siis pead paratamatult sellega arvestama. Seestpoolt vaadatuna ongi ühe ooperiteatri põnevus selles, et iga päev sünnib midagi huvitavat, vahel midagi kurba. Inimestele meeldib “teki alla” vaadata.

Direktor Aivar Mäe räägib uuest teatrist. Tänapäeval on ju kõik võimalused – televisioon, raadio, kirjutav press – ja kahju oleks, kui ooper seda ära ei kasutaks.

Ooper on muusikaline draama. Publik tuleb vaatama näitemängu. Minu üks kunagine ooperielamus oli “Tuhkatriinu”. Hollandi lavastajal oli huvitavaid ideid, karakterilahendusi, väike lava oli oskuslikult ära kasutatud. Huvitavate lavastuste vähesus on nähtavasti tingitud esiteks sellest, et meie teatril on väike lava, teiseks lavastajate laiskusest ja puudusest. Me ei saa ka kogu aeg nutta, et näe, meil oli Georg Ots ja nüüd enam ei ole! See heade artistide kooslus ja teater võib sündida, aga selleks peab teater ise palju vaeva nägema. See jutt, et meil pole häälematerjali, millest lauljaid teha, või et elame selles kliimas, mis lauljatele ei sobi, on kõik jama.

Kas rahvusooper kasvab laiemaks?

Me peame juurde ehitama seda, mida meil ei ole. Kindlasti vajame saale ja kõike teatri juurde kuuluvat. Proovisaale, orkestri harjutusruume. Aga maksimaalne tuleb võtta ikka vanast majast. Mitte seda, et võtame vana maja maha ja ehitame uue. Vastupidi, me peame hoidma seda Georg Otsa hingatud õhku.