Galerist Riim kutsus aiahoolikud valget peenart rajama

Kunstigurmaan ja galerist Raivo Riim kutsus oma Uhtna lähedal asuvasse maakodu aeda Kunderi Seltsi „aiahoolikute“ grupi, et üheskoos rajada valge lillepeenar.

Ülle Kask

Viimastel aastatel on Eestis suurt populaarsust võitmas monokroomsed ehk ühevärvilised kompositsioonid aiakujunduses. Näiteks säravvalgetest püsikutest peenarde võlu seisneb selles, et nad ei vaheta kogu hooaja jooksul oma värvi.

Eriti efektsed näevad valges peenras välja erinevate lehtedega taimed, mida traditsioonilises kirjus peenras tähelegi ei pane. Kui on soov proovida midagi uut ja huvitavat, tasub leida aias kasvõi väike maalapike ning luua sinna valge või sinine kompositsioon.

Selline mõte tekkis ka Raivo Riimil, kui ta käis Kunderi Seltsi rahvakoolis aiaplaanide koostamise koolitusel. Praktikahimulised olid kohe nõus talgutel kaasa lööma.

Peenra rajamine algab kündmisest

Maia Simkin, Kunderi Seltsi aiandusringi eestvedaja, õpetas, kuidas söötis maale lillepeenart rajada. Kõigepealt tuleb istutusalale kuju anda. Et mitte keset murukamarat umbropsu kaevama hakata, tasub istutusalale nööriga soovitud kuju maha märkida.

„Mätaste väljakaevamine algab peenra välisservast, labidatäis ühelt poolt ja teiselt poolt, mätas välja ja nõnda jõutakse iga ringiga peenra keskele,“ juhendas Maia.

Tagurpidipööratud mätas on väärt materjal kompostihunnikus, kuid talgulised kasutasid mättaid õueala lohkude täitmiseks. „Istutusala tuleb murupinnast eraldada kaevatud renniga, et vältida murukamara peenrasse kasvamist. Siis on hiljem hõlpsam ka niita,“ selgitas Simkin. „Istutusmuld peaks olema neutraalne ning koosnema kompostmullast, millesse on segatud natuke liiva, puutuhka ning turvast ja see kõik peab olema korralikult vähemalt labidasügavuselt läbi kaevatud ja umbrohu juurikad eemaldatud.“

„Istutusmaterjal tuleb valida selliselt, et ühte peenrasse satuksid ühesuguse mullastikunõudlusega taimed,“ jätkas ta. „Samuti peab jälgima taimede kõrgust ja läbimõõtu, et peenar oleks täidetud, kuid mitte ülekoormatud ning et kõik taimed ka kenasti vaadeldavad oleksid.“

Kevadel on aedades õitsvaid valgeid lilli väga palju. Lumikellukesed ja krookused on juba puhkama läinud, aga tulpide, nartsisside ja hüatsintide õitseaeg on käes.

Sibullilled pistetakse uuesti mulda alles sügisel, mil nad on kosunud ja sibulat kasvatanud, seejärel mullast välja võetud ja kuivatatud. Nartsisside õige mahapanekuaeg on august, tulpidel september-oktoober.

Vanaaegne piimapütt kujunduselemendiks

Raivo Riimi valge peenra üks serv jäi vastu kiviaeda, millel ilutsesid peremehe sõnul igasugused aiast välja kaevatud esemed – rattad, mutrid ja poldid. Ka vana Soome kelk oli aiale tõstetud, andes tuge teisel pool kiviaeda laiutavale põldmarjahekile.

Valge peenra „skulptuuriks“ sai aga vanaaegne plekist piimapütt, mis kujutab sümboolselt piimajõge, kui nõu etteotsa istutatud valged lilled sealt „välja voolama“ hakkavad.

Ja siis algas istutamine. Igaüks oli midagi oma aiast külakostiks kaasa toonud. Piimapüti suus leidsid koha margariitad ja kaukaasia hanerohi. Püti kõrvale piibelehed ja floksid. Valgeid karikakraid –„ armastab-ei armasta-lilli“ – tuli Raivo oma kätega istutama.

Seejärel juhatas ta talgulised lillepeenra juurde, kus kasvas kohe-kohe õidepuhkev valge murtudsüda.

„Vaadake, millised vanaaegsed topeltõitega valged nartsissid siin veel kasvavad,“ demonstreeris ta rõõmsalt imeilusate lõhnavate õitega suurt maa-ala. „Need panen sügisel valgesse peenrasse,“ lubas ta.

Murtudsüda leidis aga uue kodu kiviaia ääres.

Valge peenra servas leidsid koha veel kadakkaer ja jänkusabad, keskosas lupiinid. Ruumi jäeti hiljem istutatavatele tsinniatele ja lõvilõugadele.

„Suvelilli on paras aeg hakata istutama mai lõpus, juuni algul, kui öökülma oht on möödas,“ selgitas Maia Simkin. „Lõppkokkuvõttes peaks istutusala koosnema siiski peamiselt püsikutest, kuid esimesel aastal, kui püsikud veel tillukesed, tasub valgete õitega suvelilli gruppidena vahele istutada. Ja kindlasti on soovitatav aktsent, näiteks mõni siniste õitega taim – miks mitte kukekannus, kes on teadaolevalt taluaia taim ning sobib kiviaia, piimapläsku ja Soome kelguga ideaalselt,“ teavitas kogenud aiandusguru.

Huvitav, rõõmsameelne ning töökas seltskond on see, mis ikka ja jälle innustab Kunderi Seltsi aiahuvilisi koos mõne talgupäeva ette võtma. Lisaks eespool kirjeldatule on käidud õunapuude oksi lõikamas Kullengal, Sõmerule rajati talgukorras suur kiviktaimla ning suvel ootab ees turbapeenra rajamine Vaekülla. „Üks veesilm on ka plaanis, et talvel teoorias õpitu ka praktiliselt läbi saaks tehtud,“ teatas Kunderi Seltsi aianduskursuste juhendaja Maia Simkin.

RAIVO RIIMI AED

Maalähedane aed ehk maakodu stiilis aed on kui naivistlik kunstiteos – ühtaegu romantiline ja asjalik, rõõmsameelne, hubane ja mugav.

Maa-aias on lopsakad istutusalad, mis koosnevad vanaemaaegsetest lilledest: floksid, pojengid, päevakübarad, daaliad, iirised, astrid, sõrmkübaralilled, kukekannused, murtudsüda jne.

Istutusalustena kasutatakse tünne, pütte, ämbreid ja kausse, mida võib paigutada vanadesse hobuvankritesse.

Maitsetaimede ja köögiviljaaed ning kompostihunnik on „kohustuslikud“ elemendid nagu ka veesilm, istumisnurk või terrass.

Aiamööbel talupoeglik – lihtsad puidust pingid ja lauad ning grillinurk suitsuahjuga.

Taluaia muru moodustub valgest ristikust, lõhnavast kummelist ja suurest teelehest, mis ei vajagi niitmist, kui sellel suve läbi tallatakse, aga õitseb septembriski.

Teerajad on tehtud kas kividest, liivatatud või multšitud puukoorega.

Raivo Riim valges peenras joogaharjutusi tegemas. Foto: Ülle Kask