Maailmal on veel lootust
Rakvere Teater on sel suvel ehitanud küla. Küla asub teatripargis, aga küllap ka kõigi nende meeles, kes on näinud lavastust „Maailma parim küla“.
Maris Marko
Etendusest kirjutades tahaks vägisi alustada väitega, et Arto Paasilinna tekst on eriti kõnekas just tänases kontekstis.
Tegelikult on romaan kirjutatud 20 aastat tagasi. Küllap on see kõnetanud kõigi nende aastate jooksul ja räägib edasi, vähemalt aastani 2023, mil romaani tegevus lõpeb.
Muidugi, täna tajume sellega tutvudes majanduskriisi, rahvusvahelist terrorismi, pagulaste probleemi, globaalseid katastroofe ja muud sellist. Aga „Maailma parim küla“ ei räägi ainult sellest.
„Maailma parim küla“ käsitleb ka üksikindiviidi jaoks valulikke ja isiklikke teemasid: meeleparandus, üksindus, perekondlikud sidemed, võitlus oma aadete eest ja ühiskonna masinavärgi vastu, hirm ja äng, ebakindlus. Kohutavalt masendav on see maailm, kus nimetet küla asub.
Küla asub Soomes, üsna Vene piiri lähedal. Küla nimi on Ukonjärve ja õieti pole seda olemaski, sest riiklikes andmetes seda üles märgitud ei ole. Kirik, mille ehitamisest kõik alguse saab, et kuulu riigikiriku rüppe ja inimesed, kes külas elavad ja töötavad, on riigi silmis nii mõneski mõttes seaduserikkujad.
Terve mõistuse kogukond
Tsutike kainet talupojamõistust on see, mida eesti rahvas on kõrgelt väärtustanud ja pidanud enam-vähem et maailma käigushoidvaks jõuks. „Maailma parim küla“ kinnitab, et samamoodi mõtlevad ka meie põhjanaabrid. Terve mõistus, rõõmus meel ja hea käsitööoskus on peamised jõud, mis muudavad Ukonjärve maailma parimaks külaks, mis on kui Noa laev, loodud päästmaks inimkonda.
Inimkond vajab päästmist, lunastust. Kriisid ja katastroofid kägistavad nii planeeti kui selle elanikke. Ukonjärve elanikud kogevad III maailmasõda ja kokkupõrget asteroidiga, aga terve mõistuse kogukond elab selle üle ja võtab vastu kõik väljastpoolt tulijad. Ühe erandiga, muide – 40 000 naist suunatakse edasi Eestisse.
Kui kõik eelpooltoodu mõjub pisut troostituna, siis selline see maailm ongi. Nii Paasilinna ettekujutuses kui ka tegelikkuses. Aga etendus (ja küllap ka romaan) on tegelikult sõbralik, südamlik ja naljakas. Mitte farsilikult naljakas ega ka pidu katku ajal, vaid just nii naljakas, nagu terve mõistus seda argielu ette kujutab.
Suurepärased ansamblitööd
„Maailma paimas külas“ saab esile tuua lausa kaks toredat ansamblitööd. Kogu lavastus, mis toimub nii laval, lava ümber kui ekraanil, on võrdlemisi kompaktne ning on esitatud tubli ja tugeva ansambli poolt. Ootuspärases headuses astuvad üles nii Üllar Saaremäe (Eemeli Toropainen, pankrotistunud ettevõtja) kui Ülle Lichtfeldt (Taina Korolainen, Vantaa rongikoristajate esimees, kokk). Meeldejääva rolli teevad ka Natali Lohk (Tuirevi Hillikainen, pastor), Saara Kadak (lendav ingel, endine telediktor) ja paljud teisedki.
Teine ansambel, keda tahaks esile tõsta, on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid. Nemad teevad nii suuremaid kui väiksemaid rolle ja astuvad üles ka kollektiivse taustaansamblina. Nende ansamblitöö jõuab etenduse lõpu poole lausa minimuusikali esituseni, mis võib isegi naerupisara silma tuua.
Kindlasti tasub äramärkimist see etenduse osa, mis toimub maketil ja mida kuvatakse ekraanile. Seal saab näha ka kuulsat Kuhmost pärit emakaru, kes hoiab kiriku ehitamisel silma peal.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et etendus on mõeldud üsna laiale sihtgrupile, saab palju nalja ning soovi korral ka elu üle tõsisemalt järele mõelda, teatrist lahkudes on hea tunne ja lootus, et maailm kestab edasi, kuniks jätkub tervet mõistust.
Head ansamblimängu demonstreerivad vasakult Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Karl Robert Saaremäe ja Üllar Saaremäe. Foto: Alan Proosa
“Maailma parim küla”
Autor: Arto Paasilinna
Lavastaja: Jaanus Rohumaa
Loomingulises meeskonnas: Mae Kivilo, Rasmus Puur, Veiko Tubin, Kristiina Jalasto
Videooperaatorid Kaur Teiva ja Jaanus Lekk
Osades: kõik Rakvere Teatri näitlejad, Viljandi kultuuriakadeemia näitekunsti 11. lennu tudengid ja Mia Maria Rohumaa
Esietendus Rakvere Rahvaaias 19. juunil
