Seakasvatajad: riigiametnikud pole katku ohtlikkust endale teadvustanud

Selle nädala alguses kogunenud Riigikogu maaelukomisjonis pritsiti osalejate sõnul tuld ja tõrva: n-ö vaibale kutsutud ametnikud, eriti aga maaeluminister, said kõva kriitikat. Põhjuseks seakatk, mille ennetamiseks või vähemalt ohu minimeerimiseks pole riik seakasvatajate hinnangul pea midagi teinud.

Aivar Ojaperv

Pärast seda hakkas juhtuma. Minister Urmas Kruuse büroost läks liikvele üks pressiteade teise järel: „Maaeluminister karmistab bioohutuse nõudeid seakasvatamisel“, „Maaeluminister arutab seakasvatajatega bioohutusnõuete karmistamist,“ „Kõikidele seakasvatuse nõuetele vastavus tuleb uuesti üle kontrollida“ jne. Kuni neljapäeva ennelõunal tuli järgmine teade: „Tartumaa farmis avastati rutiinse kontrolli käigus sigade Aafrika katk.“ Ja vaevalt tund hiljem laekus sama info Järvamaal tegutseva mahefarmi kohta.

Seakatk niisama ei hääbu

„Esimest korda õnnestus sel teemal ümarlaud kokku kutsuda juba poolteist aastat tagasi,“ rääkis Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees Urmas Laht. Läänevirulane Laht on ka ise seakasvataja: üks tema farmidest asub Tamsalu vallas, teine Jõgevamaal.

„Juba toona oli näha, et sigade Aafrika katk läheneb jõudsalt, see oli jõudnud juba Põhja-Lätisse,“ jätkas ta. „Palusime ministeeriumil kokku kutsuda nõupidamise ja esitasime mitu konkreetset ettepanekut ohu minimeerimiseks, aga siis suruti meie mõtted maha.“

Seakasvatajate konkreetsed soovitused olid vähendada katku peamiste levitajate metssigade arvu ja tehti ettepanek riigile osta väiksematelt seakasvatajatelt, kes katku ohutusnõudeid täita ei suuda, sead mõistliku ja õiglase hinna eest kokku.

„Meie juttu ei võetud tõsiselt,“ kurjustas Laht. „Kostis isegi arvamust, et tulgu katk pealegi – metssead surevad ära ja katk kaob. Aga see ei ole nii: Itaalia ühes piirkonnas on katk sees juba 40 aastat, Hispaanias 20. See ei ole selline taud, mis iseenesest paari aastaga kaob, probleem on ja jääb kümneteks aastateks.“

Urmas Lahe sõnul naersid ministeeriumiametnikud välja ka ettepaneku vähendada küttimisega metssigade arvu. „Rääkida, et metssigade mahalaskmine midagi ei anna – see pole tõsiselt võetav jutt,“ lausus ta. „Loomulikult ei kõrvalda sellega katkuohtu täielikult, aga vähendada saab küll. Eestis on metssigu mitu korda rohkem, kui oleks optimaalne, aga küttimise suurendamist takistavad Euroopa regulatsioonid. Ja meie riik juba Euroopa ettekirjutustele nii naljalt vastu ei hakka ja erandeid ei taotle. Ühe sõnaga: ministeerium pole endale teadvustanud, kui tõsiseks võib olukord minna!“

Riigi, täpsemini maaeluministri suhtumise kohta teemasse tõi Urmas Laht järgmise jada: pärast kõneks olnud ümarlauda poolteist aastat tagasi ei juhtunud enam suurt midagi – ees ootas valimiskampaania, valimised ja uus valitsus. Uue ministri Urmas Kruusega õnnestus seakasvatajatel ühise laua taha istuda alles tänavu 23. aprillil. Siis palus minister kuuks ajaks mõttepausi, et teema endale selgeks teha, aga järgmine kohtumine leidis aset alles 23. juulil, kui katk juba kahes Lõuna-Eesti seafarmis sees oli. Pärast seda läks asi tihedamaks, Riigikogu maaelukomisjon kogunes, nagu mainitud, selle nädala alguses ja sinna kutsutud seakasvatajate ning ametnike vahel läks päris tuliseks. „Nii tulist ja vihast vestlust pole ma enne näinud,“ põrutas Urmas Laht, kes teatavasti on ka ise poliitikuleiba söönud ja Riigikogusegi kuulunud.

Lätlased tajuvad ohtu selgemalt

Maaelukomisjoni kogunemise üheks initsiaatoriks oli Lääne-Virumaalt IRLi nimekirjas Riigikogusse pääsenud Einar Vallbaum. Endine maavanem oli oma koalitsioonikaaslasest ministri suhtes otsekohene ja kriitiline: „Minister on nõrk!“

„Maaelukomisjon kogunes, et kuulata, millega ministeerium ohustava katku tingimustes tegeleb. Selgus, et suurt ei millegagi,“ ütles ta. „On kurb, et ministeeriumil polnud praktiliselt mingeid seisukohtigi, näiteks metssigade küttimise osas.“

„Selle teemaga pidanuks süvitsi tegelema juba vähemalt pool aastat tagasi, kui mitte varem,“ jätkas Vallbaum. „Me ei pea jalgratast leiutama, me saame õppida sama probleemi küüsis olevatelt lätlastelt.“

Lätlaste eeskujule ja tublile tegutsemisele vihjas ka Urmas Laht. „Neile jõudis katk aasta varem kui meile. Neil on nakatumise tõttu hukatud 600 kodusiga, meil juba 500 (selleks hetkeks polnud veel neljapäeval avalikustatud Tartumaa farmi nakatumine teada – toim.). Läti valitsus on katkuohu minimeerimiseks eraldanud miljoneid eurosid, meie oma ei sentigi.“

Vallbaumi sõnul on ohtu vähendavaid meetmeid lisaks metssigade küttimisele mitmeid. „Kindlasti ei tohi sigadele sööta silo, sest haljassöödaga võivad olla kokku puutunud nakatunud metssead. Seafarmid peab allutama rangele järelevalvele: kui ohutusnõudeid täita ei suudeta, farm kohe kinni. Ja kindlasti peab riik leidma selleks vajalikud summad, ainult seakasvatajste kanda ei saa neid kulusid jätta.“

Sama meelt oli Urmas Laht, kuid lisas: „Meie riik pole ettevõtjat, kui too on hätta sattunud, toetanud viimased 20-25 aastat. Vaadaku ise, kuidas hakkama saab.“

Oht kogu majandusharule

Mis juhtuks, kui taud senisest rohkem levima hakkaks? Nii Vallbaumi kui ka Lahe sõnul tähendaks see katastroofi, mitme majandusharu väljasuremist ja lisaks Viljandimaale kui suurimale Eesti seakasvatuspiirkonnale satuks väga tõsise löögi alla ka Lääne-Virumaa.

„Viljandimaa on Eesti suurim seakasvatuspiirkond, sellele järgneb Lääne-Viru ja siis tuleb tükk tühja maad,“ rääkis Laht. „Näiteks kui Viljandimaal tegutsevasse Ekseko farmi katk sisse läheb, siis läheb suure tõenäosusega kinni ka Rakvere Lihakombinaat, mis suurema osa oma toorainest saab just sealt,“ jätkas Vallbaum. „Lisaks satuksid löögi alla paljud abistavad majandusharud: näiteks transpordifirmad jne.“

Urmas Laht lausus lõpetuseks, et ka lihtinimene saab tekkinud olukorras seakasvatajaid abistada. „Ostke, kui rahakott vähegi lubab, Eesti sealiha. Sellega toetate Eesti farmereid,“ soovitas ta. „Ja teine on otsene soovitus: kui käite metsas seenil-marjul, siis ärge järgmisena minge –  veel vähem samades riietes –  mitte mingil juhul külla inimesele, kes töötab seafarmis.

Sigade Aafrika katk on väga nakkav ning ägedalt kulgev kodusigade ja metssigade viirushaigus, mida iseloomustab palavik, verejooksud, põletikulised muutused elundites ja suur suremus. Inimestele sigade Aafrika katk ohtu ei kujuta, kuid võib põhjustada ulatuslikku majanduslikku kahju seakasvatussektorile.