Kuidas keeta ravimtaimedest teed?

Sügis läheneb ja peagi hakkavad paljusid meist kimbutama külmetushaigused. Kuidas nendega võidelda, kasutades looduslikke ravivõtteid?

Kristian Sander

Üks vana ja kõigile tuttav meetod on juua ravimtaimedest keedetud teed. Mida võiks ravimtee valmistamisest teada?

Esimene ja tõenäoliselt kõige olulisem oleks kõigepealt jõuda selgusele, kas taimeravi on üldse vajalik ja toimiv. On hädasid, mille vastu taimetee ei oma nii kiiret ja tugevat toimet, kui meil antud hetkel vaja oleks. Näiteks ägedate bakteriaalsete põletike, seenhaiguste või sooleparasiitide korral.

Kui aga asi nii karm ei ole, siis on ravimteest ikka abi saadud. Sel juhul tasuks esmalt valida sobiv teesegu või üksiktaim. Teesegu tasub valida selline, kus poleks üle 7 komponendi, sest muidu hakkab toime hajuma. Kui teesegus on koostisosi juba 10 ja enam, siis hakkavad ravimtees toimeained üksteisega ise reageerima. Neid on lihtsalt liiga palju.

Toimeaine mõju sõltub lahustist

Ravimteed ise koostades või ka juba valmis ravimteed keetes oleks hea teada toimeainete lahustuvust. Kui lugeda mõnda ravimtaimeraamatut, siis kindlasti märkame, et seal on ühe taime kohta välja toodud mitmeid toimeid: näiteks sapihädade, kurguvalu, peavalu jne vastu. Kuidas see saab nii olla?

Esiteks muidugi võibki ühes taimes olla mitmeid toimeaineid, aga see pole ainuke põhjus.

Olulisem on, millises lahustis toimeained lahustuvad. Ravimtee puhul on olulised vaid need toimeained, mis lahustuvad vees. Kui võtame näiteks saialille, siis tema sapieritust soodustav toime avaldub vesitõmmises. Õli või rasvatõmmises lahustuvad aga hoopis teised toimeained.

Paraku on enamikus ravimtaimeteatmikes taimede toimeid kirjeldades tihti jäetud märkimata, kus ja kuidas mingi toimeaine lahustub. Seega on õige lahusti valik väga oluline.

Teesegu komponendid droogid peavad olema kuivatatud. Toorel, kuivatamata taimel on rakumembraanid poolläbilaskvad ning toimeained ei lahustu piisavalt.

Kui kuum vesi teepurule peale valada? See on ja jääb sageli vaieldavaks. Üldjuhul soovitatakse teeveel lasta keema minna. Mina ise olen teed keetes lasknud vee keema, aga teepurule valan peale jahtunud 80-90kraadise vee.

Kuuma veega ülevalatud tõmmist tasuks segada. On teada, et isegi suhkur lahustub tees paremini, kui seda tassis segada. Mida kauem lasta teel tõmmata, seda suurem kogus toimeaineid lahustub. Mõne teesegu võib ka õhtul termosesse seisma panna.

Pika tõmbumisaja miinuseks on aga kaasnevate ainete lahustumine, mis muudavad tee maitse mõruks.

Tõmbamisaja pikkusele on olemas ka muid lähenemisi. Üks nendest on 2 minuti tõmmis. Arvatakse, et 2 minuti tõmmis mõjutab inimese psüühikat. Selles avaldub taimede nähtamatu jõud, avaldub see, mida taim vaimselt pakub.

Peale tõmbamisaega kurna tee. Tihti jääb see kahe silma vahele, aga ometi on just lõpus kõige “magusam kraam”.

Mee lisamine pole hea plaan!

Kas lisada valmis teele mett? Mesi tekitab mao limaskestale kaitsva kihi, mis takistab toimeainete omastamist. Teele lisatud mesi hägustab seda tugevasti. Põhjus on selles, et nii teesegus kui ka mees on mitmeid komponente, mis omavahel reageerides tekitavad kolloide, mis tees olevad toimeaineid kinni püüavad ja seovad. Niisiis kui kasutada ravimteed meditsiinilisel eesmärgil, siis oleks mõistlik mett teele mitte lisada.

Vitamiinid tees? Vitamiine inimorganism ravimteest oluliselt ei saa. Ravimtee puhul väärivad nimetamist ehk ainult mõned vesilahustuvad vitamiinid ja üksnes sellised, mis kõrgel temperatuuril ei lagune. C-vitamiini aga lagundavad näiteks metalliioonid.

Kui palju ja kui kaua juua ravimteed? Ravimteed soovitatakse juua vähemalt kolm korda päevas 20 minutit enne sööki ehk siis tühjale maole. Ravikuuri pikkus on tavaliselt 3 nädalat, siis peetakse üks nädal vahet. Mõnda teed peab jooma aga mitu kuud. Organismile on ravimteega ravimine kõige arusaadavam variant.

Seega – laske loodusel end ravida ja teie keha on tänulik!