Tänavateater kohtub kohviklubiga
Näib, et teatriühendus Kinoteater liigub vormiotsingutes formaadi poole, mida nõuka ajal tunti kohvikklubina.
Tõnu Lilleorg
Õhtul pärast tööd mugavasti laudkondadesse kogunenud ja laudadele söögi- ja joogipoolist varunud tööinimesed said kohvikklubis kokku mõne huvitava külalisega, kes rääkis neile oma tööst, mis enamasti oli loomingulist laadi. Näiteks kui oli tegu lauljaga, siis esitas külaline ka paar laulu. Nii olen kuulnud vanemalt generatsioonilt.
Kinoteater on oma uues lavastuses „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ toonud lavale ehtsa kooliõpetaja Priit Kruusi, kes räägib oma kogemustest eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Nii sarnaneb see tükk Kinoteatri mulluse tükiga „Kaota mu naine ära“, kus oma eluolust jutustasid kaks mustkunstnikku.
Uuslavastuses on kasutatud pisut loo dramaturgilist vormimist, hoolikamal vaatlemisel võib leida konflikti ja näha süzheepöördeid. Idee, et peategelane räägib oma lugu koolitunni vormis sümbolistliku koondkuju „õpetaja Tammik“ abil, on küllaltki nutikas.
Siiski ei hakka kõik loosse kätketud elemendid hästi tööle. Näiteks võrdleb etendaja end menuseriaalist „Troonide mäng“ tuntud Jon Snow`ga, kes oli algul valvur impeeriumi äärealal asuva hiigelsuurel müüril. Kui heita pilk sellele müürile kaugemalt (ka võib öelda et saalist, kui räägime etendusest), siis jah, võrrelda nii ju võib, kuid müüri taga on siiski vaid raskesti hoomatav koolisüsteem, mitte karm ja imeline maailm seitsme kuningriigiga nagu teleseriaalis.
Nii võiks võimalik teatrikülastaja endalt küsida: kas ma tahan teada rohkem õpetajate elust? Ning n-ö õige vastus sellele küsimusele võib olla vabalt ei. Tavateatris on võimalus tegelastega samastuda, nendele kaasa elada ja nii elamus saada märgatavalt suurem – kui sattuda muidugi õigele tükile.
Paremini laabus lavastuses võrdlus filmiga „Karate Kid“. Seal õpetab salapärane härra Miyagi sekeldustesse sattunud keskkoolinoor Danielile karatet, mille abil õpib noormees enda eest seisma.
Priit Kruusi idee sellest, et noor inimene võiks leida eneseteostust kedagi teist aidates ja õpetades, mitte ise tingimata parimaks saada ihates, oli uus ja huvitav, paraku etenduse käigus seda edasi ei arendatud. Kui vaadata Kruusi enda katsumusi koolisüsteemis, siis haakub see Danieli okkalise õpiprotsessiga.
See liin oligi kõige paremini õnnestunud osa etenduses. Oli meeldiv kuulata noore inimese ausaid kogemusi, teraseid tähelepanekuid ja mõtestamispüüdu õpetajatööst. Võiks vahest ka öelda, et meie ühiskonnas pole harjutud, et sellised hääled kostaksid laiemalt ja ka väljaspool tavapärast meediat.
Kuna laval on siis inimene rollita, jään pisut kimbatusse nähtu kui teatriteose hindamisel. Tänu dramaturgilisele läbikomponeeritusele võiks pidada lavalugu monolavastuseks. Ja sisu poolest, kuna etendaja räägib enda elust, püstijalakomöödiaks, kui kõrvale jätta, et lavaloo eesmärk pole otseselt meelelahutus.
Võib-olla on lavastuse loominguline meeskond saanud inspiratsiooni tänavateatrist, mis püüab lähendada teatrit ja elu. Ilmneb, et lavale saab panna, kuidas öelda, elulist teatrit.
Lavastus näitab, et iga aktiivne, oma elu mõtestada üritav ja selles sihte seadev inimene saab näha ja jagada oma elu loona, millele võib olla meeldiv kaasa elada. Igal juhul saab publik osaleda ühes üsna huvitavas koolitunnis.
„Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ tuleb publiku ette 14. oktoobril Rakveres ja kuni jõuludeni Tallinnas, Viljandis, Pärnus, Kuressaares ja Paides.
Avaliku koolitunni viib läbi Priit Kruus. Foto: Siim Vahur
