Köösneril algas kibekiire aeg

Rakveres Võidu tänaval asuvas õmblusateljees mängib raadio ja liigub nõel – köösner Meeri Kanarik istub, kasukas süles, ning õmbleb uut voodrit. Enne külmade tulekut soovivad paljud oma soojad üleriided korda saada.

Mari Mölder

Mannekeenide seljas ootavad proovimist mitmed pooleli olevad kasukad ja vestid. Meeri Kanarik ütles, et kliente on tal üle kogu Eesti ja tuleb olla vastutulelik prooviaegade suhtes. „Vahel on mõnel tallinlasel ida suunas asja ja siis hüppab ta läbi, et proovida oma uut rõivast. Kuid juhtub ka nii, et tuleb peale tööd siin olla, sest klient ei saa varem oma töökohustuste tõttu tulema,“ jutustas ta.

Viimane mood

Kliente on nii eestlaste kui ka venelaste seas, viimased on usinamad karusnahksete rõivaste tellijad ja tööd on ka julgemad. Kursis tuleb olla viimaste trendidega, selleks ostab Meeri Kanarik kõrgmoeajakirju. „Ostan ka venekeelseid ajakirju, sest need erinevad ingliskeelsetest väljaannetest. Kui sihtgrupiks on slaavlased, siis peab teadma nende trende ja uurima, mis moemaastikul tulemas on ja mille järele tekib nõudlus. Näiteks sügiseses moeajakirjas Vogue on väga palju karusnahkseid rõivad ja aksessuaare. Koos kliendiga arutame soovide üle ja saame ideid, mida karusnahast on võimalik teha,“ selgitas köösner.

Karusnahaga on Meeri Kanarik tegelenud juba väga pikki aastaid. Õmblejana sai ta tööle Eduard Vilde nimelise kolhoosi karusnahatööstusesse, kus õppis ära köösneritöö.

Pärast kolhoosikorra lagunemist seisis ta koos töökaaslastega probleemi ees, mis saab edasi. Omandatud oskust ei võinud lasta raisku minna ja nii asutasid köösnerid 1992. aastal oma aktsiaseltsi. Praeguseks on Meeri ainus, kes jäänud Rakverre köösnerina tegutsema, teised hakkasid erinevatel põhjustel millegi muuga tegelema.

Karusnahaga töötamisel on tal väga suurt kogemuste pagas ja pole asja, mida naine teha ei oskaks. „Minu juurde tullakse erinevate muredega: küll on vaja parandustöid teha, kotisangasid kohendada, uusi kellarihmasid teha. On tuldud ka nahksaabastega, et neid remontida, kuid minu masinapark on piiratud. Teen siiski köösneritöid, ma pole kingsepp,“ ütles naine naerdes.

Omapärased tooted

Klientidel on erisoovid ja vahel on need nutikad või kiiksuga.

Meeri Kanarik rääkis, et tänapäeval sõidab naine tihti autoga ja pikk kasukas on ebamugav. Lisaks kipub see hõõrduma ja võib minna ruttu koledaks. Üks naine tellis omale esialgu poolkasuka, millele lisandus lukuga pikendatav osa. Ajapikku tekkis mõte veel üks osa juurde tellida ja nii tekkiski kolmeosaline ülerõivas, mida vastavalt vajadusele siis pikendati või lühemaks tehti. Tähelepanelik naabrinaine märkas, et proua on rikkaks saanud ja omale lausa kolm kasukat tellinud.

Vanasti visati nalja, et elu parim amet on suvel katlakütja ja talvel agronoom. Mida teeb suvel köösner, kui inimesed talvele eriti ei mõtle?

„Tegelikult mõtlevad küll ja varajased tellijad alustavad uue riide tellimisega just suvel. Ka paar päeva tagasi potsatas postkasti kiri, kus uuriti, kas jõulukingiks saaks naisele vesti tellida. Muidugi on lisaks riiete õmblemisele ka teisi projekte. Mul on pikaajaline koostöö mööblifirmaga, kust tulevad tellimustööd pehmele mööblile nahkkatete õmblemiseks,“ selgitas Meeri.

Ka väiksemad ettevõtted teevad eritellimustöid, näiteks soovis üks jahimeeste selts toolidele kopranahast katteid. Kopranahast on tellitud ka voodikatteid, patju, põrandavaipu ja teisi esemeid.

Lisaks on Meeri Kanarik köösneritööd teinud Rakvere teatrile.

Hind sõltub karusnahast

Naha venitamine on toote valmimisel oluline protsess, milleta pole võimalik korralikku asja saada. Meeri Kanariku töötoa seina ääres seisavad suured venituslauad, kuhu pärast juurdelõikust naeltega kinnitatud niiske nahk pingule tõmmatakse. Seejärel lõigatakse need korralikult mõõtu ja algab kokkuõmblemine.

Köösneri käe alt on läbi käinud paljud karusnahad, kuid peamiselt tellitakse rebaste, reksküülikute, naaritsa-, kopra-, karakull- ja lambanahkseid veste, kasukaid, mütse, kapuutsiääri, kotte ja palju teisi asju. Toote lõpphind kujuneb vastavalt nahaliigile, selle kvaliteedile ning nahatüki suurusele. Ühe naaritsanahkse poolkasuka eest tuleb välja käia kaks eesti keskmist palka.

Vaatamata sellele, et tegemist on kalli töö ja materjaliga, tellitakse jätkuvalt karusnahkseid asju, sest põhjamaa kliimas on see riideese, mis annab varju ja sooja.

Kasukas on ilus, kuid selle hind on kõrge. Foto: Mari Mölder