Uhhuduuri mehed lükkasid ümber eelarvamusi Aafrikast

Priit Kuusk alias Wend ja Tanel Rütman alias Taniil kummutasid eelarvamusi Aafrikast kui kolmanda maailma vaestest ja mahajäänud riikidest. Priit Kuuse sõnul pole ta lollimat juttu kuulnud, kui et valged inimesed varastatakse seal paljaks.

Ülle Kask

Möödunud nädala neljapäeva õhtul väisasid Lääne-Virumaa Keskraamatukogu Priit Kuusk ja Tanel Rütman. Kaks meest kuueliikmelisest Uhhuduuri tiimist jagasid reisimuljeid Aafrikast. Mehed sõitsid 2014. aastal jalgratastel 5000 kilomeetrit Etioopiast Namiibiasse, retk vältas üle kolme kuu. Tänavu ilmus nende reisist ka raamat „Ehh, Uhhuduur! Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind”.

Kas Uhhuduuri seltskonnal, kes teatavasti jalgratastel läbi sõitnud ka poole Aasiast, sealhulgas Lähis-Ida, oli seekordsele rattaretkele minnes Aafrika suhtes eelarvamusi? „Ära mine eelarvamustega, võid pettuda,” vastas Priit Kuusk. „Aafrika kohta on palju jaburuseni minevaid arvamusi. Oma kogemustele toetudes võin öelda, et pole lollimat juttu kuulnud, kui et valged inimesed varastatakse seal paljaks. Ööbisime lihtsates puhastes 1-2 dollarit maksvates ööbimismajades ja mingeid probleeme ei tekkinud. Aga me ei ole vastutustundetud uljaspead, me kõik tahtsime tervetena koju naiste ja laste juurde tagasi.”

Jalgrattaid polnud vaja ööseks lukku panna

Tanel Rütman, kes rännumeeste teekonnast pilte näitas, nentis, et kuut riiki, mida nad läbisid, peetakse Aafrika kõige turvalisemaks. „Ekslikult arvati, et tuleb kõige karmim reis ja meid loobitakse kividega.”

Priit Kuusk jätkas turvalisuse teemal: „Me ei viitsinud enam isegi rattaid ööseks lukku panna, sest kes seal maakohas ikka varastab. Aafrikas kehtib nõndanimetatud tavaõigus, et kogukond ise mõistab süüdlased süüdi, karistuseks võib isegi surmanuhtlus olla, ja see distsiplineerib inimesi hoiduma pahategudest. Kui ligi tulevad aga veripunaste silmadega aafriklased ei tea mis aine mõju all, siis tuleb küll ruttu ära minna.”

Etioopia oli läbitud teekonnal kõige vaesem, aga see-eest uhkeim riik. „Sellepärast, et nad pole kunagi olnud mitte ühegi teise riigi koloonia,” sedastas Kuusk. „Inimestel on vähe vaja – soe tuba, katus pea kohal, aga selline jutt läheb liiga filosoofiliseks.”

Kuusk jutustas, et pealinnas Addis Abebas nägid nad palju hiinlasi. Hiinlased on ära jaganud, milline tulus äri on Aafrikas ehitamine. Kõik teed ja paljud hooned on nende püstitatud. Pealinnas nägid ratturid isegi ühte traktorit ja see seisis panga ees. Muidu aga küntakse põldusid ikka veel härgadega, sest Etioopia on hästi vaene riik.

Kui seinale ilmus pilt Aafrika lastest, kes valgeid mehi ümbritsesid, kõneles Kuusk, et lapsed tulevad karjas ligi ja hüüavad: „Money, money, money!“ Kuusk jätkas, „Taniil läks närvi, Kristjan läks närvi. Aga kui nad tulevad ligi, on lihtne reegel: mängi nendega.”

Rütmani sõnul pole lapsed Aafrikas pahatahtlikud. „Valge inimene, kes ei sõida dzhiibiga, on nende meelest kuum.”

Hotell on ka bordell ja kirik kõrvuti mošeega

„Keenias aga on paljudes kohtades hotell ka bordell ja sealsed voodid on kõike näinud,” pajatas Priit Kuusk. „Palvetasin, et ei võtaks sealt midagi koju kaasa. Diskoteegi kõrval olev öömaja jättis unustamatu mulje, sest tümps kestis hommikuni.”

Tanel Rütman näitas pilti, millel mustanahalised palvetundi pidasid. Mehe sõnul on Aafrika hästi religioosne maa.

„Sa ei saa seal elada, kui ei usu jumalasse või millessegi muusse. On Jehoova tunnistajaid ja katoliiklasi. Kirik ja mošee kõrvuti on tavaline, kõik saavad hästi läbi.”

Priit Kuusk lisas, et ratastega sõites haarab kõrv tihti kirikulaulu. „Ei tea, mis sekt see oli, neil oli parajasti palvus ja meile tehti kätega selgeks, et tulge ja palvetage. Aga selgituseks, miks lapsed raha küsivad, on ehk see, et 20. sajandi alguses, kui misjonärid Aafrikasse ristiusku tooma tulid, jäi mustanahalistele mulje, et valged armastavad raha.”

Kiivrit kandma ei pea

Ekvaatorit ületades juhtus Tanel Rütmanil äpardus. Ta tahtis sõita „lamavast politseinikust“ kõrvalt mööda, aga kukkus nii rängalt, et ratas lendas ühele ja mees teisele poole teed. „Külje pealt tõmbas naha maha,” meenutas ta.

Miks meie ratturid kiivreid ei kandnud? „Olnuksime naeruväärsed,“ muigas Rütman. Kuusk aga väitis, et suur ratas on stabiilne ja temale ei meeldi kiivrit kanda. „Tallinnas sõidan kiivriga, sest seal kardan rohkem, aga Aafrikas pole midagi karta ja kiiver on raske.”

„Issanda teed on keerulised. Näiteks sattus põhjamaa mees Keenia rallile aafriklase autot parandama,” kommenteeris Priit Kuusk järgmist seinale kuvatud fotot. „Auto alt hüüdis üks mees mulle, et kohe tuuakse mutrivõti.”

Keenias nägid mehed rattasadulast lisaks rallile ka kolme kaelkirjakut ning sebra- ja paavianide karja. Põhiliselt näeb loomi rahvusparkides ja turistidele korraldatakse safareid, mis on tulus äri.

Rokkstaar Barack Obama ja eestlasest puidufirma omanik

„Keenias on ka oma rokkstaar ja selleks on Barack Obama,” kõneles Tanel Rütman järgmist slaidi näidates. Teatavasti on Ameerika presidendi isa Keeniast pärit. Igal pool ilutsevad presidendi pildid.

Kuusk rääkis Keenia öömajadest, et seal ei tohtinud kaks poissi ühte tuppa magama minna. „Kaks kondoomi olid laual, kuid mehed ühte tuppa minna ei võinud. Aga see oli ainult Keenia omapära.”

Tansaanias on Imre-nimeline Eesti mees püsti pannud puidutööstuse. Viiekümne merekonteineriga tõi ta saekaatri meritsi kohale. Ühte konteinerisse mahtus ka tünnisaun.

Priit Kuusk rääkis Musta Mandri töökultuurist. „Kui Eestis tööd tehes aeg läheb, siis Aafrikas aeg tuleb. Neil puudub mõiste „hooldama“. Nii kaua tehakse mingi masinaga tööd, kuni see katki läheb.”

Aafrika köök pole eriti rikkalik. Palju süüakse liha ja kala. Ja putru, mis meenutab eestlaste mannaputru.

Liha ja kala tuleb üle keeta, et vältida pisikuid. „Kõikides kohtades, kus sõime, oli kõva muusika – Aafrika pop-rokk,” kõneles Kuusk.

Ühes toidukohas kuuldi, et mees oskab süüa teha. Turult osteti kaks kana ja sibulaid. Kanad tapeti sealsamas hoovis, nahk tõmmati koos sulgedega maha, liha leotati sidrunivees. „Kui teed aafriklastega sama tööd, saad nendega ruttu sõbraks,” nentis Kuusk.

Sambiat meenutasid rännumehed kui väga vaest hõreasustusega maad, kus polnud isegi öömajasid ja kus neil tuli lageda taeva all telkida. Taniil jutustas, et ühest külast läbi sõites hakkasid sealsed lapsed nutma, sest nende meelest on valged inimesed hirmus koledad. Kuusk meenutas ka maadeavastajat ja Aafrika uurijat Livingstone’i, kes Sambias Niiluse lätet otsis ja sinna oma elu jättis.

Lõvid ja metsikud elevandid ründavad rekamehi

Botswanast meenutas Priit Kuusk seda, mis võib juhtuda rekameestega. „Sealt sõidab läbi tohutult rekasid. Pole haruldane, kui leitakse tühi veoauto ja eemalt mehe luud ja kondid. Lõvid ründavad. Ja metsikud elevandid.”

Rännumehed otsustasid sõita läbi rahvuspargi neljaveolise maasturiga. „Kui sind seal ära süüakse, süüdista iseennast,” tõdes Rütman. Autosse mahtus kuus ratast ja kuus meest.

Botswana ja Namiibia on Aafrika edukaimad riigid, sest seal on palju maavarasid. Kõrbes on uraani- ja kalliskivikaevandused.

Reisi lõpp oli meeste jaoks kõige katsumusterohkem, sest läbida tuli Kalahari kõrb. „Viimased 100 km enne Atlandit oli puhas liiv ja kivi,” meenutas Tanel Rütman.

„Päeval 50 kraadi lagipähe, öösel 5 kraadi. 10-15 liitrit vett pidi kaasas kandma, sest oli hirm, et vesi lõppeb,” kõneles Kuusk. „Autod aga liikusid ja ühed saksa vanaprouad pakkusid meile ananassimaitselist vett, mis oli parem kui šampanja.”

Küsimuse peale, kuhu nad järgmisele reisile lähevad, vastas Priit Kuusk, et üle Atlandi ookeani Lõuna-Ameerikasse. „Aga veel ei tohi kõva häälega planeerida.”

Uhhuduuri Aafrika reisil osalesid Hannes Hanso, Priit Kuusk, Mart Kuusk, Liivo Niglas, Kristjan Prii ja Tanel Rütman.

Priit Kuusk ja Tanel Rütman jagavad raamatusse autogramme. Foto: Ülle Kask