Nimevahetus päästab mustast minevikust
Sageli ei mõtle lihtne inimene selle peale, et tavalise nimega naabrimees võib olla endine pedofiil või hoopiski mõrvar. Miski ei viita rasketele kuritegudele, sest nime vahetamisega üritatakse maha pesta ka endised teod.
Kaius Mölder
Eestis otsustab igal aastal oma ees- või perekonnanime vahetada umbes 1500 inimest. Põhjuseks võib olla abiellumine, abielulahutus, soov säilitada vaarisade nime või lihtsalt tahtmine võõrapärase kõlaga nimi suupäraseks muuta. Eriti hoogustus nimevahetus Eestis pärast iseseisvumist, kui asjaajamise kord lihtsustus ning inimestel olid vabamad käed oma nimega ümber käia.
Uus nimi nagu puhas leht
Teiste hulgas soovivad oma nime ümber vahetada ka isikud, kes ühel või teisel moel soovivad oma endist elu selja taha jätta ja puhtalt lehelt alustada. Nende hulka kuuluvad ka kuritegude eest karistatud inimesed.
Nimevahetusprotsess algab perekonnaseisuasutusest, mis tegutseb maavalitsuse juures. Sinna esitab isik avalduse, kus ta põhjendab oma nimemuutmise soovi ja nimevalikut. Maksta tuleb ka riigilõiv.
Olenevalt põhjusest otsustatakse maavalitsuses uue nime andmine või saadetakse taotlus edasi Siseministeeriumile. Ministeeriumis on moodustatud isikunimekomisjon, mis vaatab taotlused läbi ja otsustab, kas isikunime muutmiseks oli mõjuv põhjus. Vajadusel küsitakse selgitusi ja kui kõik vastab nõuetele, lubatakse nimi ära vahetada.
Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna nõuniku Eve Mitini sõnul on nimevahetamiseks mitmeid soove, seda eriti teisest rahvusest inimestel. „Kui alguses sooviti nime muuta rohkem eestipäraseks, siis nüüd tahetakse nime, mida sobib Euroopa liidus kasutada,“ lisas Mitin. „Isikud reisivad palju ja töötavad teistes riikides ning seetõttu on neil uue nimega parem hakkama saada,“ jätkas Mitin.
Isikukood jääb samaks
Seaduskuulekatele kodanikele on nimevahetuse süsteem üsna selge ja hästi reglementeeritud. Seadus ei sea piiranguid ka vanglas istuvatele inimestele.
Eve Mitin ütles, et kinnipeetavate avaldused vaadatakse läbi üldistel alustel ja lähtutakse põhjendustest. Ainuüksi käesoleval aastal on nime vahetanud kaheksa inimest, kellel üsna must minevik.
Samas ei saa isik nime vahetades põgeneda oma mineviku eest, sest isikukood jääb isikul samaks. Seetõttu on kõikides registrites olemas seos uue ja vana nime vahel.
Politsei- ja piirivalveameti arendusosakonna juhtivkriminaalametnik Kristi Mäe selgitas, et sisestades isikukoodi politsei andmekogudesse on näha inimese varasem nimi ja samuti kogu informatsioon tema varasemast käitumisest. „Isikuandmeid ja isiku samasust saab tuvastada isegi politsei patrullautos, kui isik hämab ja ei tee politseiga koostööd. Alati on võimalik ta seadusest tulenevalt isikuandmete täpsustamiseks toimetada politseijaoskonda,“ lausus Mäe.
Politseinike eksitamine nimevahetusega reeglina läbi ei lähe, kuid nime vahetanud isikud võivad olla probleemiks tööandjale. Sageli uuritakse uue töötaja kohta tausta internetist otsingumootorit kasutades, kuid sealt ei pruugi mingitki infot saada.
Eve Mitin soovitab tööandjatel teha tööle kandideerijate tausta kontrollides päringuid karistusregistrisse, mis annab täpse ülevaate inimese varasemate õigusrikkumiste kohta.
