Arvo Iho – karu südamega mees

Läinud nädala neljapäeval toimus Lääne-Virumaa keskraamatukogus kohtumisõhtu Arvo Ihoga. Karismaatiline filmi- ja fotomees jutustas emotsionaalselt oma tööst, loomingust ja vast ilmunud elulooraamatust „Karu südamega mees”.

Ülle Kask

„See raamat on väga suure juhuse tulemus nagu paljud asjad siin elus,” lausus Arvo Iho.

Nimeltjuhtus nii, kui ta sõitis Soome filme restaureerima, oli ka üks daam nendega kaasas. „Jõime kohvi ja ajasime juttu. Annika Koppel, tema see daam oli, küsis, kas tohiks minu juurde diktofoniga tulla. Neist juttudest võiks saada raamatu. Nõnda me ühe talve lobisesimegi.”

Iho sõnul on Soome ainus koht, kus vanadelt negatiividelt puhastatakse kriimud ära. Põhjanaabritel on uus tehnika, mis paneb värvid särama. „Vene ajal tehti ju filme nii nagu sitast saia. Aga „Ideaalmaastiku” restaureerisime paremaks, kui see enne oli. Igale nõukogude operaatorile tuleks anda Oscar, sest tollal saadi kõigele vaatamata enam-vähem õige värv kätte.”

Rajas Eestisse filmikooli

„Pärast taasiseseisvumist sain aru, et mitte ükski tudeng ei lähe enam Venemaale õppima,” sõnas ta. „Sain aru, et pean ise tegema filmikooli.”

Ta koostas õppeprogrammi, mille klassikalised alused laenas Moskvast, kapitalismile omase konkureerimise USAst ja filmimise kõrgtehnoloogilised nõuded Saksamaalt. „Haridusministeeriumis saadeti mind aga pikalt,” oli Iho nördinud.

Filmimees lasi end kinoliidu esimeheks teha ja läks George Sorosi jutule, kes oli endisi sotsialismimaid aidanud. Pärast pikka kadalippu anti 1992. aastal lõpuks 7000 dollarit stardiraha.

„Panin raha Hansapanka kasvama ja aasta pärast oli seitsmest tuhandest saanud kümme tuhat, kuna intress oli kõrge, 30 protsenti. Olin nagu kapitalist Sorose rahadega. Kauplesin nagu juut,” rääkis Arvo Iho. „Ma olen ikkagi kunstiinimene, mitte kapitalist ja kolme aasta pärast olin tühi. Nii läbi, et tahtsin metsa minna.”

Tollal luges Arvo Iho Nikolai Baturini raamatut „Karu süda”. Ja läkski metsa, Siberisse. Rändas Krasnojarski krais ja Ussuuri taigas ning otsustas Baturini teose põhjal filmi teha. „Sinna aga võttegruppi vedada ei saanud. Hakkasin otsima lähemalt,” ütles ta.

Siis leidis Iho Uuralitest Komi Vabariigist Ivan Denissovi, kes oli seal ainus kaine taigakütt. Mees oli oma ämbritäied viina ära joonud ja 13 aastat enne kohtumist Ihoga oli tema mõõt täis saanud.

„Koos Denissoviga leidsin kohad, kus filmida mägede ja taiga võtted. Kujutate ette, üks looduskaitseala on seal suurem kui terve Prantsusmaa.”

Hullude päralt on maailm

Kogu filmigrupp, 16 inimest, magas tšummis (põhjarahvaste kooniline telkelamu – toim.). „Elasime seal koos siberlastega, pesime end lumega,” meenutas Iho. „Võib kõlada võikalt, aga kõige parem toit on taigas verine põdraliha. Noored tatikad käisid ringi, verine nuga käes, ja sõid toorest liha.”

Iho sõnul on filmi tegemine omamoodi hullus. „Näiteks Artur Talvik ütles, et sa oled täitsa sooda, sul on elav karu ja tahad sellest filmi teha. Nagu öeldakse, hullude päralt on maailm.”

Karu polnud aga filmi lihtne leida. Mitme loomaga tehti proovivõtteid, aga mitte ükski ei sobinud.

„Abiline Semjon Levin, kuldsuu ja juut pealekauba, uuris välja et Moskvas on Malõš, kes esineb lastele,” kõneles Iho. Loom oli tohutult suur, lamas puuris diagonaalis, sest muud moodi ta sinna ei mahtunud. „Karu vaatas mulle silma, võttis siis läbi puuri mu käsivarrest kinni, mul oli T-särk seljas. Nuusutas. Võttis teise käpaga mu teise käe ja nuusutas samamoodi. Vaatas mulle silma ja sain aru, et ta tahab mu pead nuusutada. Kummardasin ja siis tõmbas ta keelega üle mu näo. Mul polnud hirmu, aga karu treener leemendas higist. Karu võttis mu omaks,” meenutas Iho. „Ja vanajumala silm oli kogu aeg juures.”

Stseenid karuga filmiti Mulgimaal

Viljandist 36 km lõuna pool kasvavad kunagi taigast toodud lehised. Ümbrus sarnaneb Siberi ürgmetsaga. Seal filmiti kõik stseenid karuga.

Arvo Iho kõneles elavalt ja emotsionaalselt karust, kellesse ta väga kiindunud oli. „Hommikul tegi karu neli tundi tööd, siis tahtis süüa. Algul kaalus 3meetrine loom 480 kilo. Sõi putru, puuvilju, kala ja keedetud liha. Peale maiustamist krabipulkade, kokakoola ja õllega kaalus elukas 520 kilo. Karu tahtis ka kohvi ja sigarette, mis peeneks pudistati.“

„Kord pages ta üle järve sohu, solberdas seal. Oli tükk aega kadunud. Soomest toodud jahikoerad kartsid karu ja teda otsima ei hakanud. Aga minu taksikoer, see kuradi nähvits Tapso, ei kartnud, vaid leidis karu üles ja võttis tal ninast kinni,” meenutas Iho.

Filmis oli vaja näidata, et karu sai surma. „Meelitasin teda pikali viskama, jootsime talle neli pudelit veini sisse. Siis sain karu käest läraka tatti näkku.”

Kui kõik stseenid olid tehtud, ei tahtnudki Malõš Venemaale tagasi. Enne ei läinud puuri, kui talle valati kaks pudelit õlut vasest kaussi. „Mina ei mõista, kuidas ta aru sai, istus poolkülitsi palkide vahel, vaatas järvele, aga puuri ei läinud. Ta jättis Eestiga hüvasti. Siis ütlesin, et talle tuleb Eesti kodakondsus anda,” naljatas Iho.

Õpetab tudengeid

Filmikorüfee rääkis ka sellest, miks ta enam filme ei tee. „Kui „Karu südant” tehes sain infarktieelse seisundi, siis peale viimast filmi „Karusmari” oleksin looja karja läinud,” ütles ta. „Moskvast kola ära tuues jäin rooli taga magama. Tänu sirelipõõsale jäin ellu. Murdsin neli ribi ja vigastasin selga. Siis tuli pähe, et ei ole vaja ennast ohverdada filmi tegemise nimel. Mul on koolis palju noori inimesi, las nemad nüüd filmivad.”

„Mulle meeldib õpetada ja tudengitega on head suhted,” nentis Iho. „Ma ei käi musta ülikonnaga ja kikilipsuga. Õpetan noortele filme tegema oma käte ja peaga. Meil on põhjamaade parima tehnikaga filmikool ja kõige populaarsem, mis on üllatav,” kiitis Iho Balti Filmi- ja Meediakooli.

„Õpetan tudengitele, et filmikeel tuleb selgeks saada ja et nad on väga magedad, kui huumorit linateosesse ei pane. 20-selt tahavad ju noored filmida kaljult allahüppeid ja surnukssõitmisi. Kui see hullus  üle läheb, hakkavad nad ka inimeseks saama,” kõneles Rakvere juurtega filmikorüfee Arvo Iho.

ARVO IHO FILMID

Arvo Iho tuntumad mängufilmid: „Tuulte pesa” (1979) – operaator, „Ideaalmaastik (1979) – operaator, „Arabella, mereröövli tütar” (1982) – operaator, „Corrida” (1982) – operaator, „Lurich” (1983) – operaator, „Naerata ometi” (1985) kaaslavastaja koos Leida Laiusega ja peaoperaator, „Vaatleja” (1987) – rezhissöör, „Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (1990) – rezhissöör, „Kallis härra Q” (1998) – operaator, „Karu süda“ (2001) – rezhissöör, stsenarist koos Nikolai Baturiniga, „Karusmari (2007) – rezhissöör.

Arvo Iho teinud ka mitmeid fotonäitusi: „Peipsi-äärne vanausuliste kultuur“ (2003), „Aastaring rannatalus“ (2010), „Omad-võõrad. Islam Eestis“ (2014).

Arvo Iho jagab elulooraamatusse autogramme. Foto: Ülle Kask