Krutskimees Väino Puura
30. jaanuaril möödus Rahvusooperi Estonia ooperi- ja operetibaritoni Väino Puural 65. verstapost. Palju õnne!
Marvi Taggo
Väino Puura on Estonia teatri solist alates 1976. aastast. Ta oli siis alles konservatooriumi üliõpilane, kui Estoniaga liitus.
Teater pole nagu kodutänav, vaid sealsetes toretsevates ballisaalides kantakse frakki, silindrit ja valgeid kindaid. Kui aga tänaval mööduja naeratab, on see märk, et Sirje ja Väino Puurat tuntakse, neid märgatakse.
Kuldsete kätega ehitusmeister
Väino Puura käib tänaval väärika sammuga nagu mõni kuningas ooperis või krahv operetis. Aga proovisaali aknast välja vaadates märkab temagi neid inimesi, kes on jäänud elus n-ö rataste vahele. Kauaks mõtlema jääda ei saa, aga mõtlemata olla ka ei või.
Ka on Väinos ikka veel törts trikivenda, kes Sulev Nõmmiku kultusfilmis “Siin me oleme” Kohviveski (Lia Laats) akna taga koos Lauri Nebeliga (Timmu) laulis ja tembutas. Väino võiks veelgi poisikese kombel akende taga koputamas käia, aga ta ei jõuaks enam nii kiiresti ära joosta, kui vaja.
Casanova-tüüpi mees, keda Väino on laval ka kehastanud, on oma põhiolemuselt romantiline inimene. Nagu ta ise on öelnud, on ta peaaegu „perverssromantiline“ inimene.
Väino: “Eks ma ole pisut tujukas, kindlasti edev nagu näitlejad ikka. Kui ma vaatan, kuidas poeg Rene peegli ees oma säravpunaseid juukseid sirgeks tõmbab ja kulmukaart kohendab, tunnen end ära.”
Kõik ongi lõpuks inimese enda kujundada. Tuleb mõista, kus on tema enda piirid selles elus. See paneb asjad paika. “Mäletan ühte esimest kontsertesinemist teatri operetitrupiga. Laulsin tuntud laulu “Külm oled sa, põhja valge naine”. Vahetult enne etteastet tuli vaikselt minu kõrvale kolleeg Vello Viisimaa ja sosistas kõrva, et laula, poiss, see on ju nekrofiili unistus. Ma pahvatasin naerma ja astusin lavale.”
Väinol on võrulase kuldsed käed. Tookord, kui ta endale veel kodu ehitas, arvasid kolleegid, et maja on suur asi küll, kuid Puurade maja peaks juba valmis olema. Aga ei olnud, sest Väino tegi ise maja juures paljud tööd ise ära. Geenidega päritud kuldsed käed ja võrumaalase temperament tulid asjale muidugi kasuks.
Algul, kui maja ehitama hakati, käisid Väino ja Sirje sageli ka Soomes esinemas. See oli üks võimalik kosumisvõimalus. “Rubla kurss langes nii kiiresti, et isegi paari Soome marga eest sai hunniku rublasid. Ehitusmaterjal tuli nii valutumalt kätte, ” rääkis ehitusmeister Väino. Muidugi oli ka artisti tuntusest kasu, kui Väino käis telliskive odavamalt välja rääkimas. “Müügil ju midagi eriti ei olnud.”
Lavapartnerid Väinost
Estonia teatris mängis Väino Puura kohe suuri rolle. Mõnele hakkas kõrvu, et vene keeles lauldes lõi Väinos läbi võru keelele omane pehme kõla. Ja püüti sõrmega näidata, et on ikka maalt ja hobusega ega tea midagi.
Abikaasa Sirje: “Sellepärast Väino mulle meeldiski, et ta oli linnariugastest vaba. Mina tulin kaks aastat varem Tartu muusikakoolist ära Tallinna ja käisin Väinot igal reedel Tartus vaatamas.”
Väino isa oli põllumees, metsamees, pillimees ja rahvamees, kel Võrumaal oma majapidamine. Sirje võeti Puurade perre kohe vastu.
Muusikaõpingute ajal konservatooriumis aitasid Väino vanemad mõlemaid nii liha, kartulite kui kõige muuga, mida kodumajapidamine andis.
Sirje on sündinud Tartus, Vanemuise väikese teatrimaja kõrval. Sisuliselt oli tal ainult ema ja õde Helmi, Väino maakodust sai ajapikku temagi kodu. Väino vanemad kutsusid teda Minniks, mis võru keeles tähendab minia.
Kui noor bariton teatrisse tuleb, on tema saatus ette määratud nagu ikka ooperis – „tütred ja pojad“ kipuvad isast vanemad olema.
Väino oli siis 25aastane, kui Estoniaga liitus. “Aga laval ei ole selles midagi erilist, grimm ja habe päästavad nooruse “vead”. Margarita Voites, Maarja Haamer ja Anu Kaal olid laval minu tütred, pojaks oli Hendrik,” on Väino meenutanud.
Margarita Voites Väinost: “Minu unistus oli laulda Rose-Marie’d Georg Otsaga. Kui Sulev Nõmmik seda lugu lavastama hakkas, ei olnud see enam võimalik ja arvasin, et võiksime laulda Voldemar Kuslapiga, kuid Sulev ütles, et meil on ju Puura. Siis mõtlesin, kes see Puura veel on. Hiljem oli see noor bariton “Traviatas” minu partner – Germont, Alfredo isa. “Lucia di Lammermooris” oli Väino minu vend. “Boheemis” olime noored armastajad. Ooperis on ette nähtud, et Marcel Musette’i sülle võtab. Kõik partnerid seda ei suuda, aga Väino võttis mu sülle ja läks.”
Helgi Sallo Väinost: “Kui Väino Itaaliast tuli, kus ta 1984. aastal vokaali õppis, ja ma teda pärast seda “Luisa Milleris”” kuulsin, olin suures vaimustuses. Kui surmlikult ilus ja võimas bariton! Sulev Nõmmiku lavastuses “Sel ööl” oli Väino minu partner. Kui häbelikult ta proovis mulle otsa vaatas, kui meie pilgud kohtusid!”
Geenid tegutsevad edasi
Puurade lapsed Annika ja Rene on esinenud laval, on muusikainimesed, mitte aga teatriinimesed.
Annika ja Rene on mõlemad lõpetanud Georg Otsa nimelise Muusikakooli – Rene dzhässpianistina ja Annika klassikalise klaveri eriala.
Tänaseks on Rene juba kogenud klaveri- ja klahvpillimängija – ta sai laiemale publikule tuntuks superstaari-saates klaverivirtuoosina.
Annika läks pärast Tallinna Reaalkooli lõpetamist õppima Inglismaale Prestonisse. Tema erialade valik Inglismaal oli suhteliselt ootamatu: kaks eriala majandust ja hispaania keel. Pärast ülikooli lõpetamist hakkas ta tööle Manchesteris Bank of New York Mellone`is. Annika erialaks on valuutaturgude ja -tehingute uuringud.
Annika oli väga tagasihoidlik teatrilaps võrreldes tema “röövlist” venna Renega, kes teatri tagaruumides ja lavatagust pidi ohjeldamatult ringi jooksis ning trepijooksu tegi.
“Sel ajal ei osanud ma midagi arvata,” ütles Rene. „Mulle tundus teatris kõik lahe. Teater oli lapsepõlv.“
Aga just Renega juhtus igasuguseid asju, meenutas ema Sirje. “Mul ei lähe meelest üks košmaarne seik. Käis “Mariza” etendus, poiss vaatas seda lava kõrvalt. Teadis, et segada ei tohi, nii oli õpetatud. Oli just Lisa ja Zupani duett. Enne seda oli stseen, kus Lisa (mina) rääkis telefoniga. Poole dueti ajal näen, et üks käsi tuleb läbi kaminasuu ja võtab aeglaselt toru hargilt. Kuulab, raputab toru. Saalist käis kerge kahin üle. No ma tantsisin siis kamina lähedale, et hullemat ära hoida. Naerma ajas ka. Mõtlesin kramplikult, et ta sealt lavale ei roniks ja midagi hullemat ei juhtuks.”
- aastal tantsis Annika Estonia laval “Hallo, Dollys” stepptantsutrupis. Ise tagasihoidlik plikatirts, näiliselt nagu hall hiireke, hakkas ta juba viieaastaselt stepptantsu õppima Almer Jansu stuudios. See kestis kogu tema kooliaja.
