Valentinipäeva ajaloost ja kommetest
Valentinipäeva ajalugu on pikk ja legendirohke. Vanas Roomas oli 14. veebruar naiste, abielu ja sünnituse jumalanna Juno austamise päev. Samal ajal toimus ka luperkaalia (hundipidustused).
Ülle Kask
Erootilise festivali ajal kirjutasid noored naised armastuskirju ja viskasid urni. Sealt tõmbasid noormehed need loosina välja ja ülejäänud aastaks sai kirja kirjutanud naisest mehe seksuaalpartner. Luperkaalia ajal jooksid paljad mehed mööda linna ja piitsutasid ettesattunud naisi, kel polnud hoopide vastu midagi, sest sel moel loodeti pääseda steriilsusest, suurendada fertiilsust ja vähendada lapsesünnituspiinu.
Paavst püüdis rituaale ohjeldada
Paavst Gelasius püüdis paganlikke rituaale ohjeldada ja andis korralduse loteriid muuta. Tüdrukute nimede asemel hakkasid nii mehed kui naised tõmbama vaasist silte pühakute nimega, kellest pidi saama nende teenäitaja eeloleval aastal. Umbes 496. aastal keelas paavst luperkaaliad ja nimetas selle festivali asemel 14. veebruari valentini- ehk armunute päevaks ja tegi pühast Valentinusest armastajate patrooni.
Katoliku kirik tunnustab mitut Valentinust, kes surid 14. veebruaril märtrisurma.
Esimene püha Valentin eiras legendi järgi Rooma keisri Claudius II käsku, mis keelas meestel abiellumise, et nad oleksid ideaalsed sõdurid. Terni linna preester ja väliarst Valentinus ei allunud korraldusele, vaid laulatas paare salaja, aitas neil kirjutada armastuskirju ja kinkis noortele lilli. Selle eest heideti preester Valentin vangi, kus ta suri. Ta maeti St. Praxedese kirikusse 14. veebruaril 270. aastal.
Teise legendi järgi elas Roomas patriits Valentinus, kes salaja pooldas ristiusku ja pani kaks teenrit kristliku kombe kohaselt paari. Kõik kolm arreteeriti. Vangis olles armus Valentinus vangivalvuri pimedasse tütresse Juliasse ja andis tüdrukule silmanägemise tagasi. Kui levis uudis sellest imeteost, otsustasid Rooma võimud preestril pea maha raiuda. Hukkamispäeva hommikul, 14. veebruaril olevat Valentinus saatnud Juliale armastuskirja allkirjaga „Sinu Valentin”. Mõlema pühakulegendi taga on ilmselt üks ja sama isik.
Esimene valentinikaart saadeti 15. sajandil
- veebruari romantikaga sidumise traditsioon pärineb Inglise luuletajalt ja „Canterbury lugude” autorilt Geoffrey Chaucerilt (u 1343-1400), kes poeemis „Metslindude kokkutulek” andis mõista, et püha Valentinuse mälestuspäeval valivad linnud endale elukaaslase.
Esimene valentinikaart saadeti 15. sajandi alguses, kui noor Orleans’i hertsog Charles d’Orleans (1394-1465) lahingus vahistati ja Londoni Toweri vangikongi heideti. Sealt saatis ta oma naisele Bonne d’Armagnacile romantilisi luuletusi, millest 60 on praeguseni säilinud Briti Muuseumis. Ühe luuletuse kaks esimest rida kõlavad: „Olen armastusest haige, mu ülimalt õrn Valentine.”
Valentinikaarte hakati trükkima 17. sajandi lõpus ning saadud kaartide arvu peeti noore daami edukuse ja kauniduse mõõdupuuks.
Valentinipäev on eeskätt pühendatud armastusele, neidude ja noormeeste vahelistele suhetele. Läbi ajaloo on tal olnud ka kergelt erootiline varjund. On valitud Valentinesid ja Valentine. Põhilised sümbolid on punased südamed ja nendega kaunistatakse nii kaarte kui kingitusi. Lill on traditsiooniliselt punane roos.
Eestisse jõudis valentinipäev Soome vahendusel 1980. aastate lõpus ning seda tuntakse pigem sõbrapäeva nime all ja armastuse poolt eriti ei rõhutata. Sel päeval peetakse meeles lähedasi ja sõpru ning kingitakse lilli, maiustusi ja isevalmistatud kaarte. Enamasti ongi valentini- ehk sõbrapäev kommertspüha, mis teenib kasumit kingituste ja kaartide tootjatele ning lillepoodidele.
Kasutatud allikas: Maailma tähtpäevad. Koostanud Allan Espenberg
