Kas plangureklaami aeg on läbi saanud?

Kui sa tahad oma väikest luuleõhtut või kunstinäitust korraldada ning rahalisi vahendeid suureks reklaamikampaaniaks pole, siis kuidas sa huvilisi teavitad? Ajalehes? Facebookis? Kuulutusetulbal?

Tekst: Aivar Ojaperv

Kaks esimesena nimetatut on head küll, kuid üks nõuab ikkagi teatud raha ja teine oskusi, millest kumbki, tõsi küll, pole ületamatu probleem. Aga kolmas, vanamoodne plangureklaam? Reklaamiasjatundjad kinnitavad, et just viimane on üks tõhusamaid, jõudes nii sihtgrupini kui ka nendeni, kes tunnevad teema vastu leiget huvi.

Kas Rakvere on “plangureklaamisõbralik”? Selgub, et väga ei ole.

On ja ei ole ka

Rakvere linnas reguleerib reklaamimajandust linnavolikogus 2012. aastal vastu võetud määrus. See sätestab näiteks, kellega ja kuidas peab välireklaami paigaldamise kooskõlastama. Aga antud artiklis kõnealusest määrusest palju juttu ei tule, teemaks on, nagu juba mainitud, väikeste ürituste-ettevõtmiste reklaamimine, mitte suured (ja kallid) kampaaniad.

Tasuta saab oma reklaamplakateid riputada tahvlitele, mida nimetatakse “linnaosade infotahvliteks”. Need asuvad Moonakülas, Tammiku tänaval, Lennuki linnaosas, purskkaevu pargis, Raja kaupluse vastas, Killustiku tänaval, Mädapea teel ja Seminari tänaval. Seega mitte just eriti käidavates kohtades, kesklinnast rääkimata.

Lisaks kuuluvad linnale reklaampinnad – kolm betoonist posti, mõned tänavapostide küljes asuvad reklaamtahvli alused jms – , mis on avaliku enampakkumiste kaudu kaetud rendilepingutega. Kõnealustesse kohtadesse reklaamiplakateid niisama kleepida või paigaldada ei tohi – tuleb ühendust võtta haldajaga (telefoninumbri leiab näiteks betoonpostilt) ja enamikul juhtudel tuleb haldajale ka tasu maksta. See ei pruugi olla küll suur, kuid kui ootad oma üritusele alla saja külalise või kui su ettevõtmine ei tõota mitte mingit majanduslikku kasu, siis paneb mõtlema: kas ikka tasub üldse ära?

“Rendilepingutes on sätestatud, et Rakvere linna korraldatavad ja toetatavad ettevõtmised saavad reklaampindu kasutada osaliselt tasuta,” täpsustas Rakvere linnakunstnik Teet Suur.

Ning eelmises lõigus mainitud reklaampostidel on veel üks miinus: ka need ei asu käidavates kohtades. Üks on Eesti Posti parklas Tallinna tänaval, teine maksuameti kõrval purskkaevu pargi lähistel ja kolmas Laial tänaval raamatukogu juures. Kesklinnas aga puudub sootuks koht, kuhu oma reklaam üles panna. On küll ilusasti kujundatud ja informatiivsed reklaamitulbad promenaadil, kuid need on statsionaarsed, reklaamides teatri, kino, spordihoone jne üritusi. N-ö üksiküritajail nendele asja pole.

Kas kesklinnas võiks ja peaks olema ka avalik reklaamitulp? “Linna tõmbekohad on palju muutunud, mina väidan, et kesklinn polegi enam kõige käidavam koht,” tõdes Rakvere linnapea Mihkel Juhkami. “Kõige rohkem inimesi liigub näiteks Kungla tänava kandis, kus on suured majad. Mis reklaamtahvlitesse puutub, siis ma ei leia, et sellega oleks suuri probleeme, sest kohti, kus oma reklaam avalikustada, ikka leiab.”

Linnakunstnik Teet Suur soovitas ürituste reklaamimiseks samuti tänapäevasemaid kanaleid. “Üha enam on info levitamiseks kasutusel internet, näiteks sotsiaalvõrgustikud, kus infot saab jagada juba konkreetseid sihtgruppe arvestades,” pakkus ta. “Võtmesõna on ju reklaamis n-ö kliendibaasi suurus ja selle laiendamine ehk kui palju on neid, kelleni konkreetne reklaam jõuab. Samuti ei ole subkultuurid ka nii suure kandepinnaga, et nende tegevus, mis väljendub näiteks alternatiivmuusika ürituste vms kaudu, võimaldaks produtseerida mahukaid reklaamikampaaniad.”

Jah, jutt on kõik õige, kuid mitte veenev. Kui ma näiteks alternatiivmuusika kohta sügavat huvi ei tunne, siis ei hakka ma mitte kunagi Facebookist selleteemaliste ürituste kohta infot otsima. Ja ka minu sõbrad ei saada mulle vastavat infot, sest nemad ei tunne samuti huvi. Aga kui ma näen silmanurgast plakatit ja mul juhtub parajasti olema vaba õhtupoolik, siis ei julge ma küll väita, et ma kõnealuselt ürituselt läbi ei astu. Ja just selliseid “juhukülalisi” väiketegijad ootavad-loodavad.

Poeomanike erinevad suhtumised

Siiski on reklaamplakatite avalikustamiseks veel üks alternatiiv, mis on ürituse korraldajale eriti meelepärane koht: kaupluste uksed ja vaateaknad. Paraku kohtab aga sealgi tõredust: mõned poeomanikud ei luba plakateid üles panna või küsivad selle eest raha. Jäägu siinkohal nimetamata üks endast lugu pidav Rakvere kauplus, mis küsis reklaamplakati ülespanemise eest raha, mis ületas 15kordselt ürituse piletihinna, mida see plakat reklaamis.

“Meie oleme küll kultuuri- ja spordiürituste plakateid lubanud tasuta üles panna,” kinnitas Grossi Toidukaupade jaeketi omanik Oleg Gross. “Ma leian, et plakatid tulevad ärile isegi kasuks – tekib sünergia. Inimene loeb ukselt spordiüritusest, aga ilmselt astub seejärel ka poest läbi, kui ta uksel juba seisatas. Plakati ülespaneku eest raha küsimine on lühinägelik ja arusaamatu. See pole nüüd küll koht, kust autoriteetne firma arvab heaks sissetulekut saada.”

Gross lisas, et loomulikult tuleb plakati asetamine kaupluse või ettevõtte juhtkonnaga kooskõlastada. “Kui teine osapool käitub viisakalt, küsib luba ja võtab pärast üritust ka plakati maha, siis mina küll mingit probleemi ei näe.”