Oma Õlu toodab Haljalas komplekte koduseks õlleteoks
Haljalas otse õlletehase kõrval renditud ruumides tegutseb kohalikele meestele kuuluv väikefirma Oma Õlu OÜ, kus toodetakse maltoosast ja pärmist koosnevaid komplekte koduõlle valmistamiseks.
Aivar Ojaperv,
ajakiri Pruul
Sellised komplektid on muutunud populaarseks alternatiiviks laiatarbe- ja tööndusliku käsitööõlle kõrval: maitse tuleb kindlasti nüansirikkam kui poeõllel – ja seda saab veel vastavalt enda soovile timmida! – ning hind on tublisti soodsam.
Oma Õlu OÜ kuulub kolmele mehele – Raavo Vask, Alo Karus ning Jaan Kask. Ettevõttena alustati tegevust 2012. aastal.
„Õppisin ettevõtlust ja lõputööks tuli kirjutada äriplaan,” rääkis Raavo Vask. „Sain selgeks, et tuleb tegeleda asjadega, mida oskad ja tahad. Kuna olen töötanud Haljala õlletehases, siis on üsna loomulik, et õllevärgiga pidi seotud olema ka minu väikeettevõte. Alo peas olid samad mõtted ning nii see läks.”
Ühest komplektist saab 20 liitrit
Mehed ostavad Eestist ja Tšehhist maltoosat, keedavad vastavalt retseptile sellele humalaid ja muud kraami juurde (apelsini, koriandrit jne), pakendavad, lisavad pakikese kuivpärmi, retsepti ja valmistamisjuhendi ning koduõlle komplekt ongi valmis.
Retseptide autor on Raavo ise ja erinevaid komplekte on korraga saadaval kuus kuni kaheksa, lisaks veel paar hooajalist.
Komplektide hinnad jäävad vahemiku 11-12 eurot ja ühest sellisest saab umbes 20 liitrit õlut. Lisaks kulub kilo suhkrut ja esimesel õlleteol tasub investeerida paari abivahendisse (kääritusnõu, pudelite korkimise vahend jms), et asi lihtsamalt sujuks. Plastmassist spetsiaalne kääritusnõu on muide rangelt soovituslik, sest samas anumas, kus varem suppi keedetud või kurke soolatud, õlut teha ei saa – pese palju tahad, õlle maitses jääb see ikka tunda.
Olgu siinkohal lisatud, et nii komplektile lisatud pärm kui ka humal on spetsiaalselt õlleteoks mõeldud. Pagaripärmiga saab muidugi ka kodus õlut teha, kuid maitse ei tule päris see, mis vaja. Sama on humalatega: kuigi Eestis kasvab humal ka looduslikult ja juba on alustatud ka tööndusliku kasvatusega ning esimesed Eesti humalaga pruulitud väiketootjate õlledki valmis, ei sobi kodusest tapuaiast või metsaservast korjatud humalakäbid siiski nii hästi.
Humal on just see, mis annab õllele õige maitse. Nende erinevate sortidega eksperimenteerides, neid omavahel segades ja koguse vahekordi muutes, jõuab ka kodupruulija üllatavate maitseteni. Oma Õlu on algajate jaoks asja lihtsaks teinud. Raavo Vask on retseptid välja mõelnud, kuid alati on võimalik neid ise edasi arendada.
Juba valmis keedetud komplektist on õlut lihtne teha. Koos ettevalmistuse ja villimisega kulub 20 liitri valmistamiseks aega vaid tund, aga loomulikult peab arvestama käärimisele ja järelkäärimisele kuluva ajaga. Täna käärima pandud õlu omandab korraliku maitse alles kuu aja pärast, tumedate sortidega läheb kauemgi.
Protsess ise on lihtne. Komplektis sisalduv maltoosa tuleb valada kääritusnõusse ja lisada soojas vees lahustatud 800 grammi suhkrut. „Suhkrut võib panna ka rohkem – õlu tuleb kangem,” mainis Raavo Vask.
Seejärel tuleb segule juurde valada tavalist kraanivett kuni 20 liitri täitumiseni. „Ei pea olema keedetud vesi, täitsa tavaline kraanivesi kõlbab väga hästi,” kinnitas Raavo.
Siiski tuleb jälgida, et segu temperatuur oleks vahemikus 20-25 kraadi. „Kõrgem temperatuur hakkab pärmi „tapma”, madalamal ei lähe aga õlu käima,” põhjendas Alo Karus.
Seejärel tuleb kääritusnõusse lisada komplektis sisalduv pärm ja soovi korral veel täiendavat humalaekstrakti. Humal on küll Oma Õlu poolt juba maltoosasse sisse keedetud, kuid nagu mainitud, saavad maitsete otsijad ka eksperimenteerida.
Edasijõudnud kodupruulijad võivad mässata ka refraktomeetri või sahharomeetriga. Refraktomeeter mõõdab kuivaine sisaldust vedelikus ja selle näitude põhjal saab välja arvutada algvirde tiheduse ning ka selle, kui kange õlu tuleb, kui see on täielikult maha käinud. Sahharomeeter, nagu nimigi ütleb, näitab aga suhkru sisaldust vedelikus.
Virre tuleb korralikult läbi segada, kääritusnõu õhukindlalt sulgeda ja õlleteo esimene etapp ongi läbi.
Ära unusta desinfitseerimist!
Järgmised paar nädalat pole muud teha kui oodata, kuni õlu käärib. Ooteaeg sõltub margist ja on märgitud ka Oma Õlu retseptidele. Kääritusnõule on võimalik lisada väike abivahend, koduveinitootjatele kindlasti tuttav, mille abil näeb kergesti ära, millal käärimisprotseduur lõppenud.
Seejärel on käes villimise aeg. Kasutada saab tavalisi pudeleid, kuid need tuleb kindlasti desinfitseerida, sest „halvad bakterid” rikuvad kogu õlleteo. Lihtsaim vahend on kuum vesi, kuid kasutada võib näiteks ka kanget alkoholi (piirituselahust), mis annab parima tulemuse.
Õllepudelite sulgemiseks on mõistlik soetada õiged õllekorgid ja väike korkimise abivahend – Oma Õlu müüb neidki.
Enne villimist tuleb liitri õlle kohta lisada seitse grammi suhkrut, mis käivitab järelkäärimise ja süsihappegaasi lahustumise juba suletud pudelis.
Järelkäärimine kestab veel vähemalt kaks nädalat, enne seda on õlu kindlasti toores.
Kavandavad mustlaspruulimist
Nagu juba eelnevalt mainitud, on Raavo Vask ja Alo Karus, lisaks nende kambajõmm Jaan Kask aktiivsed kodupruulijad. Lisaks maltoosaõllele on nad proovinud teha ka nö klassikalist värki ehk läbinud kogu õlleteo protsessi, alustades linnaste meskimisest.
Kuna oma õlletehast Oma Õlu OÜl veel pole, plaanivad mehed „mustlast” teha – nii nimetatakse õlletootjaid, kel küll oma kaubamärk, retseptid ja pruulmeister, kuid kes õlle tootmiseks rendivad teise ettevõtte seadmeid.
Internetis on Oma Õlu leitav aadressilt maltoosa.ee, mis on kujunenud ka ettevõtte brändinimeks. Nende õllekomplekte saab osta netist, aga mehed käivad kauplemas ka laatadel ja muudel avalikel üritustel.
Kuidas aga Oma Õlu komplektist valmistatud õlu maitses, millise hinnangu andis sellele tunnustatud õllesommeljee, sellest saab lugeda ajakirja Pruul kolmandast numbrist.
Raavo Vask mõõdab refraktomeetriga õlle algvirde tihedust. Foto: Juks Ojaperv
