Vene hing ja fašism
Venelasele ei meeldi rutiinne elukorraldus. Kui takistusi napib, siis tekitab ta need ise, et seejärel neid suure entusiasmiga ületada. Tal on lihtsam sooritada kangelastegu, kui tulla esmaspäeva hommikul kaine peaga tööle.
Ülaltoodud tähelepanek ei ole minu mõttetöö vili. Tsitaat pole sõna-sõnalt täpne, kuid mõte oli sama ja see kuulub ühele nõukogude kirjanikule (nimi ei tule hetkel meelde, aga kellegi tungiva soovi korral suudaksin algallika leida – A.O.).
Alates 90ndate algusest kuni möödunud sajandi lõpuni püüdis Venemaa oma rinnaesist puhtaks pesta. Muu maailm noogutas mõistvalt, sest kes see ikka suure, tugeva ja ettearvamatuga tülis tahtis olla. Vanad vaenud maeti maha ja tundus, et idaimpeeriumist hakkabki asja saama. Mõned eriti tormakad hakkasid isegi Venemaa sportlastele kaasa elama. See viimane lause oli nüüd natukene nali, sest ega sportlased selles süüdi pole, millega riigijuhid hakkama saavad, aga samas: iga rahvas väärib oma valitsejaid.
Tundub, et alates sajandivahetusest jõudis Venemaa aga rutiini. Majandus kasvas – või mis ta nii väga kasvas, arukal tegevusega polnud sel pistmist, lihtsalt loodus on neile kapaga andnud ja gaasi ning nafta mahamüümisega saavad hakkama isegi jutumärkides ärimehed. Igatahes hakkas Venemaa elama normaalse riigi elu, kus polnudki enam vaja meeletult ehitada, ümber ehitada, jõgesid pöörata.
No ja edasi tuleb see, mida mainitud kirjanik kirjeldas: kui takistusi normaalseks toimimiseks pole, siis tuleb need ise tekitada. Ületamisel saab kangelastegusid sooritada ja kui viimane tehtud, ei pane nende maal keegi sedagi pahaks, kui ka esmaspäeval vines ollakse.
Minul igatahes muud seletust pole, miks Venemaa siin ja praegu naabritega taas tüli norib. Kaasmaalaste aitamise poliitika juttu ei maksa uskuda: Putin ja tema sõbrad teavad väga hästi, et keskmine venelane elab Baltikumis kordades paremini kui kusagil Kaluuga oblastis ja et “bandeeralstest” ukrainlaste käest päästetud krimlased ei jõua Venemaa rüpes mitte kunagi euroopaliku elustandardini. Ei majanduse ega demokraatia mõttes.
Kõige lõpuks ei oska Venemaa oma tegevust veel õige mõistega seletada ka. Kõiki teisi, kes neid ei armasta, sõimatakse fašistideks. Ehk mõni “fašistõ!”-karjuja juhtub seda teksti siin lugema ja mõtleb natuke, millise riigi ideoloogia fašismile rohkem sarnaneb, kas Eesti (Ukraina, Läti jne) või Venemaa oma.
Väljend “fašism” tuleneb itaalia keelest ja diktaator Mussolini tegevusest. Fašism on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva ja ühe isiku juhtimise all olevat sõjaliselt tugeva riigi loomist.
See, et venelased kõiki neid, kes neile ei meeldi, fašistideks nimetavad, näitab vaid propaganda imekspandavat jõudu ning oma peaga mittemõtlemist.
Aivar Ojaperv
