Olavi Ruitlane: kirjutades olen neli kuud pere jaoks kadunud

Möödunud kuul kohtus tuntud kirjanik Olavi Ruitlane Tallinna Nurmenuku raamatukogus lugejatega. Kirjanikuhärra jutustas õige ametini jõudmise raskest teekonnast ja kirjeldas oma loominguprotsessi.

Kaire Kenk

Olavi Ruitlase lapsepõlv möödus Võrus. Sealse kaheksaklassilise kooli lõpetamise järel asus ta õppima Võru Tööstustehnikumi. „Läksin sinna õppima, sest Võrus asus mööblivabrik. Kuna olin töölisklassi perre sündinud, siis polnud mul mingit ideed minna ülikooli. Eesmärgiks oli abielluda ja töötada surmani vabrikus,“ meenutas kirjanik. Järgnesid Võru Kaugõppekeskkool ja Nõukogude armee.

„Seejärel töötasin erinevates kohtades, olles muuhulgas ka katlakütja, autojuht, maaler ja turvamees,“ jutustas Ruitlane.

Kirjanikutee saigi alguse sellest, et ta ei suutnud kuidagi leida endale sobivat eriala. „Tundsin õudusega, et ükski asi ei sobi mulle: kõik, mis ma ette võtan, on nädala pärast vastumeelne. Mõtlesin, et olen vist natuke haige, ma ei ole nagu teised.“

Ruitlase elu motoks on, et igal inimesel peab olema võimalik teha seda, mis talle tõeliselt meeldib.

Meeldib tekstiga veiderdamine

Kirjanikuks kujunemine sai hoo sisse Tartu Noorte Autorite Koondisest. „Hakkasin kirjutama kirjandusarvustusi, siis artikleid, kolumni Võrumaa lehte „Uma“,“ loetles kirjanik.

„Katsusin tekstid teha võimalikult ajakirjanduskauged, tõmmata meelevaldseid paralleele ja ühel hetkel, läksid nad käest ning muutusid mingis osas ilukirjanduslikeks.”

Ruitlane tunnistas, et tekstiga mängimine ja veiderdamine meeldib talle. „Vahel näen mõne tekstilõiguga pool tundi vaeva. Loen lauseid, naudin, kuidas nendest õhkuv emotsioon loo üldise tonaalsusega kokku läheb.“

Kirjutamine kui „omas mullis“ elamine

„Mu esimene suurem raamat „Kroonu” (ilmunus 2005. aastal – toim.) oli rahulik lodev kirjutamine. „Naine” (ilmus 2009. aastal – toim) kirjutas ennast ise. Ju oli teema minu jaoks nii valmis, et see lausa põles, kõik sündis väga lihtsalt ja impulsiivselt,“ meenutas kirjanik.

Just „Naise“ kirjutamise ajal mõistis Ruitlane, milline raamatukirjutamise moodus talle sobib. „See on selline, kui tekst võtab su üle. Lähed poodi ja avastad, et oled pangakaardi koju jätnud. Unustad kohtumised ära ja arved maksmata jätta. Kirjutamine on teraapiline tegevus,“ kirjeldas Ruitlane.

„Tööpäevad on 12tunnised ja õhtuks olen sellised kohvikogused ära joonud, et tuleb unerohtu süüa, et hommikuks välja puhata. Kirjutan raamatut keskeltläbi neli kuud.“

Raamatukirjutamise kõrvalt Ruitlane mingeid muid töid ei tee. „Iga väike artikkel tõmbab mind raamatust välja. Sel ajal olen ka oma pere jaoks kadunud.“

Ruitlane rääkis, et ka tema laps ütleb pärast kirjutamise perioodi: neli kuud ei olnud sind, isa kohal.

„Hullusega kirjutamine on natuke võluv ka ja tegelikult tulevad niimoodi paremad tulemused,“ on Ruitlane kindel. „Loovus on haigus ja minu haigus ongi minu tugevus. Enne kirjutamisega pidama ei saa, kui mu enese maksimum on käes.“

Viimatises, 2015. aastal ilmunud menukas romaanis „Vee peal” pani kirjanik oma lapsepõlve kaante vahele. „See on ajastupilt. See ei ole minu elu dokument. Inimesed on päris, aga ma olen pannud neile kõvasti mänguruumi juurde. See on ikkagi ilukirjandus, ühe poisi suureks kasvamise lugu,“ ütles Ruitlane. Praegu väntab Ruitlane koos Hardi Volmeriga romaani ainetel filmi. Foto: Tiina Kõrtsin/Õhtuleht