„Vitamiin“ andis tippajal 280 kontserti aastas

Aastate jooksul käis „Vitamiinist“ läbi paarkümmend muusikut. Oma koostööd rahvale armsaks saanud ansambliga meenutasid Teatri- ja Muusikamuuseumi üritustesarja „Kuulsuste Koda“ kohtumisõhtul Peeter Vähi, Aivar Mäe ja Marju Länik.

Kaire Kenk

Ansambel „Vitamiin“ tuli kokku 1978. aastal. Asutajaks oli tollase Nõmme kultuurimaja ansambli „Halloo“ löökpillimängija Jüri Mitt.

Ansamblis hakkasid lisaks mängima „Halloost“ Priit Nettan basskitarril ja Rein Laaneorg kitarril, Joel Steinfeldt laulis.

„Jaan Rello oli ka. Nime leidsin meditsiini ABCd lehitsedes,“ on Mitt meenutanud. „Mõtlesime ju ka Venemaa avarustele esinema sõita. Lääne poole minekust ei tasunud tol ajal unistadagi. Lihtne nimi „vitamiin“ sobis.“

Noorte muusikute teekond

Peeter Vähi rääkis kohtumisel, et teda sundis isa muudkui akordioni harjutama. „Pikapeale hakkas pillimäng meeldima. Astusin Elleri nimelisse muusikakooli ja sealt edasi konservatooriumi,“ meenutas Vähi. 1977. aastal kutsus Eino Baskin noore mehe tollasesse ENSV Riiklikku Filharmoonia estraadiansamblisse, sealt edasi jõudiski Vähi „Vitamiini“.

Marju Länik sai ENSV Riikliku Filharmoonia ansamblisse „Vana Toomas“ solistiks juba 17aastaselt. „Vitamiini“ kutsuti ta ansamblist „Muusik Self“. „Kaks aastat oli „Vitamiinis“ laulnud Anne Veski. Bänd oli end tuntuks mänginud. Nii tuntuks, et Anne Veski otsustas soolokarjääri kasuks. Meil oli vaja uut noort blondi, kes oleks atraktiivne ja suudaks Annet asendada,“ muigas Vähi.

„Aga ma ei tahtnud olla pelgalt Anne asendajaks, värvisin isegi juuksed tumepruuniks,” hüüatas Länik. „Otsustasin sarnaneda hoopis toonase poptähe Sheena Eastoniga ja olla üks rokitšikk.“

Aivar Mäe alustas aga hoopis kõrtsimuusikuna. „Mängisin Viitna kõrtsis. 1980. aasta oli märgiline aeg ja  ja Viitna oli märgilise tähendusega kõrts. Tallinnas valitses toona kord, et kõik restoranid pidi uksed kell 23 sulgema. Viitna tegi aga alles kell 23 uksed lahti. „Vitamiini“ lugusid tegin ammu enne, kui ise bändi liikmeks sain,” meenutas Mäe. „Kord sõitis „Vitamiin“ mingilt haltuuralt tagasi Tallinna ja Viitnal tehti vahepeatus. Toona oli ju nii, et üks kontsert anti ametlikult, kaks tehti samal päeval kõrvalt,“ jätkas Mäe. „Mait Maltis oli just „Vitamiinist“ lahkumas. Selsamal õhtul tegigi Peeter Vähi mulle ettepaneku: mida sa seal Viitnal koltud, tule suurele lavale.”

Mäe sõnul võttis ta pakkumise kohe vastu. „Olin tollal 23aastane, konservatooriumis veel kaks aastat käia, aga jäin akadeemilisele puhkusele.“

Mäe nentis, et „Vitamiini“ kogemus on aidanud tal elus läbi lüüa. „Esinesime ju tavaliselt tuhande või paarituhande kohaga saalides ning iga kord oli uus publik, keda pidid võitma — see on üks suur kunst, kuidas publikut enda näpuotsa saada. Neid oskuseid saab kasutada ka oma ettevõttes tegutsedes.“

Retroülikonnad 1960ndatest aastatest

Noorte muusikute jaoks algas „Vitamiinis“ uus ja põnev eluetapp. Mitt oli suurepäraseks mänedžeriks. Sõitis, Vana Tallinna liköörid kohvris, Moskva vahet ning sai „Vitamiinile“ plaadilepingu, mille kohaselt anti Nõukogude Liidus välja kaks Vitamiini LPd koos korduspartiidega viiemiljonilises tiraažis.

Mitt ise ongi pidanud aastaid 1978 – 1982 „Vitamiini“ kuldajaks. „Tuuritamist oli palju ja 1980. aastal valisid kuulajad Tõnis Erilaiu ülipopulaarses saates „Soovid, soovid, soovid…“ „Vitamiini“ Eesti kõige populaarsemaks ansambliks. Aastas on 365 päeva ja meie andsime tollal näiteks ühel aastal 280 kontserti,” on Mitt meenutanud.

Artistid rääkisid, et ansambli algusaegadel kanti poole meetri laiuse säärega atlasspükse. Kord juhtuti aga Eesti Televisiooni kostüümilattu ning sealt leiti ühesugused hallid ülikonnad.

„Tollase moe kontekstis tõeline retro! Ja kui veel lugesime pintsakute etikettidelt, kellele need kunagi kuulunud olid – Abi Zeiderile, Kalju Terasmaale, Emil Laansoole – olime tehtud mehed,“ rääkis Vähi.

„Üürisime need ülikonnad sümboolse summa eest paariks aastaks ja tuuritasime nendega läbi terve tollase Nõukogude Liidu. NVSL territooriumil mõjusid 1960ndatest pärit ülikonnad ääretult stiilsetena. Kõik teised popbändid eelistasid ju sitse-satse. Oleme neis ülikondades isegi ühe meie heliplaadi kaanefotol,“ lisas ta.

Vähi nentis, et nad ei elanud ka nö rokkmuusiku elustiili. „Me ei joonud ega laaberdanud. Tänu sellele, et me napsu ei võtnud, suutsimegi päevas kaks-kolm kontserti anda,” nentis Vähi. „Aga täiesti kaine peaga ei suutnud me ka kuude kaupa mööda Venemaad ringi sõita. Kui olid nn ülesõidupäevad – pikad bussi- või lennureisid ühest kontserdipaigast teise – võeti elu veidi kergemalt.“

Vähi sõnul oli neil rublaajal bändisiseselt lausa range trahvisüsteem: „Iga proovi hilinenud minuti eest tuli maksta üks rubla, kui jäid pool tundi hiljaks, oli trahv 30 rulba. Kui keegi tuli märgatavate lõhnadega proovi, siis oli trahv 500 rubla, mis oli umbes viis keskmist kuupalka,“ selgitas ta.

Lennupilet Tallinna kui loteriivõit

1980ndate aastate Nõukogude Liidus oli „Vitamiin“ nii populaarne, et kutseid kontserte andma tuli viis korda rohkem, kui anda jaksati.

„Olime valivad: Moskva, Minsk, Vilnius, Kiiev, Leningrad. Mõnda paika tahtsime minna kui turistid. Nii näiteks käisime peamiselt sellest maadeavastaja huvist lähtudes Petropavlovks-Kamtšatkal, Ulan-Udes, Norilskis, Kesk-Aasias,“ rääkis Vähi.

„Kord veetsime Sotšis kaks nädalat, andes kontserte 2500 inimest mahutanud Festivalnaja saalis,“ lisas ta.

Viimane eredaim kontserdikogemus oli „Vitamiini“ liikmetel Nõukogude Liidu kultuuripäevade ajal 1987. aastal Iraagis, kus veedeti terve novembrikuu. Kontserte anti kahes linnas – Bagdadis ja Mosulis. Läbi sõideti kuus provintsi, kus eestlasi kui Nõukogude Liidu esindajaid võeti vastu luksuslikult. Sõideti politseieskordi saatel – kolm autot ees, kolm taga.

„Venemaal tuuritamise juures oli kõige tüütum asjaolu, et saime valdavalt üheotsapiletid. Tagasi koju saamine oli üks lõputu õnnemäng. Lendasid siis, kui piletid õnnestus saada,“ kurtis Mäe. „Nii saigi ühel hetkel seal käimisest siiber.“

„Vitamiin“ läks laiali 1989. aastal. „Olime ennast selleks ajaks muusikalises mõttes ammendanud,“ analüüsis Vähi laialimineku põhjusi. „Ühest küljest olime saavutanud soft-rock- või popbändi kuulsuse ja publik ootas meilt just sellist muusikat. Teisalt viljelesid „Vitamiini“ liikmed džässrokki bändis Uus Generatsioon. Lood, mis pakkusid muusikutele huvi, ei läinud publikule peale, ja vastupidi.“

Vasakult Aivar Mäe, Peeter Vähi ja Marju Länik kohtumisõhtul. Foto: erakogu