Margus Kamlat – Raadio 2 uus hommikusaatejuht

Kamlat

Alates esmaspäevast hakkab saates „Hommikut!“ rahvast raadiolainete kaudu äratama Tapalt sirgunud Margus Kamlat, kes sai saatejuhi ametis käe valgeks juba lapsepõlves.

Tõnu Lilleorg

Kogu R2 ehk Raadio 2 hommikusaatetiimil on huvitaval kombel Lääne-Virumaa taust: spetsiaalselt uudiseid lugema hakkav ja ETV kultuuriuudiste ekraanilt tuttav Janet Õunapuu on Rakverest pärit ning kaassaatejuht Karl-Andreas Kalmet samas linnas sündinud.

Margus Kamlat on raadiotööd teinud juba 11 aastat. Kui talle tehti ettepanek hakata hommikusaadet juhtima, kaalus ta pakkumist aga üsna pikalt. „Olen loomu poolest õhtuinimene,“ põhjendab mees, „siis aga leidsin, et kuna sügis-talv-kevad hooajal on päevavalgust niigi vähe, kella-ajal erilist vahet polegi.“

Küll on Kamlatil plaanis hakata hommikuti, nii profülaktika mõttes, rohkem kohvi jooma ning samuti kavatseb ta järgida kolleegide nõuannet, et varast äratuskella ei tohi kunagi esimese hooga kinni vajutada. Üles tuleb end ajada kohe esimese tirina peale, sest vastasel korral on rong läinud ja hilinemine tööpostile tõenäoline. Praeguse plaani järgi kavatseb ta äratuskella seada 5.50ks, et jõuda siis juba 40 minuti pärast Mustamäe kesklinnapoolsest servast raadiostuudiosse saadet alustama.

Saateteemade valik

R2 lipukirjaks on „värske ja vaba“. See sõnapaar väljendab Kamlati sõnul nii tegijate kui kuulajate paindlikku mõtteviisi ja nooruslikku ellusuhtumist, samuti huvi pisut alternatiivsema muusika vastu ning tähelepanelikkust igapäevaelu suhtes.

„Loodame pakkuda oma kuulajale värsket ja huvitavat muusikat,” ütles raadiomees, kelle enda praeguste lemmikesinejate hulka kuuluvad Briti artistid Liam Gallagher ja Youngr, Eesti ansamblid Frankie Animal ning The Boondocks, samuti Kanada rokkbänd Arcade Fire.

Saateteemasid otsib tiim eelmise päeva koosolekul. Kamlatil ja kaassaatejuht Karl-Andreas Kalmetil on põhimõte, et hommikul püütakse luua kuulajatele head meeleolu ja mitte võimendada negatiivseid uudiseid. See ei tähenda aga teravuse puudumist. Saatejuhte huvitab ka igapäevaelu selle täies rikkuses nii inimeste kui nähtuste osas. „Meie ümber on palju huvitavaid persoone, kes on vaja üles otsida ja raadiosse rääkima kutsuda,” ütles Kamlat.

Esimesed saated vanaisa juures

Huvi raadio vastu tekkis Kamlatil juba poisipõlves, sest tema peres oli eriti Vikerraadio kuulamine au sees. Sindi vanaisal külas käies tekitas poisis põnevust suur lampidega raadio. Esimene raadiotöö saigi tehtud vanaisa juures, kui Margus vedas naabrilaste juurde juhtmed ja kõlarid ning tegi neile kassettmaki abil saadet. „Raadio on mul veres olnud,“ möönis saatejuht.

Tapa Gümnaasiumi kooliraadios ehk Sõlmes hakkas Kamlat kaasa tegema 7.- 8. klassis. Vahetundidel sai loetud ette uudiseid ja horoskoope, nii nagu suurtes jaamades. „Kooli ajal olin üsna häbelik poiss, läbi tegevuse Sõlmes õppisin suhtlemist ja muutusin julgemaks,” meenutas ta.

Tänini on Kamlatil meeles 11 aasta tagune emotsioon esimesest R2 otse-eetrist. „Otse-saates tuleb peale teine tunne, mida sõnadega isegi kirjeldada ei oska,“ nentis ta.

Raadiomehe sõnul on üksi saadet teha mõnevõrra keerulisem kui koos kaassaatejuhiga. „Kahe- või kolmekesi on jutupalli omavahel lahedam põrgatada. Kõige määravam ongi läbisaamine kolleegidega,“ rõhutas Kamlat, lisades, et Karl-Andreas Kalmetiga on ta saateid teinud ja usub, et eesootav koostöö kulgeb hästi.

Kui küsida suuremate eetriapsude või naljakate seikade kohta, nimetab Kamlat otse-eetris naeru peale tulemist. Kui see juhtub, sageli pärast mingit keelevääratust, on pidama saada praktiliselt võimatu, alles muusika ajal leiab mahti tagasi tõsiseks muutuda.

Hariduselt programmeerija

Tee raadiotöö juurde ei kulgenud mehel sugugi takistusteta. Pärast Tapa Gümnaasiumi lõpetamist 2004. aastal soovis ta väga R2-sse tööle saada, kuid edutult. Ta saatis küll raadiojaama kirju ja käis isegi ukse taga, kuid tolku sellest polnud.

Nii tuli leida edasiõppimisvõimalus. Kahjuks oli selleks ajaks ära kaotatud raadiorežii eriala ja filmi omale ei õnnestunud sisse saada. Nii viis Kamlat sõbra soovitusel viimasel päeval avalduse programmeerimise erialale. „Enne oskasin vaid meili saata ja muusikat alla tõmmata,“ meenutas mees. Pärast ülikoolidiplomi saamist õnnestus tal R2-sse tööle saada reporterina, kus ta käis kajastamas muusikaüritusi ja tegi tänavaintervjuusid.

Õpitud erialal ehk programmeerijana asus Kamlat lisaks raadiotööle ametisse viis aastat tagasi. Praegu töötab ta tarkvara arendusfirmas, mis hoolitseb selle eest, et meie ID-kaardi ja mobiil-ID süsteemid oleksid ajakohased ning töökindlad.

Kui rääkida programmeerimisest või teisisõnu koodikirjutamisest, mille oskus tänapäeva digitaliseeruvas maailmas hinnas on, ütleb Kamlat, et esmalt peab asja vastu huvi tundma. Koodikirjutamist on võimalik õppida suuresti iseseisvalt, isegi Youtube`is leidub palju õppevideoid. „Programmeerimist võib võrrelda matemaatikaülesande lahendamisega, kus vastuse saab leida, arvestades reegleid ja sümboleid,” sõnas ta.

Praegune elukorraldus, kus töökohti on kaks, sobib Kamlatile hästi, sest tehes ühte tööd, saab puhata teisest ja vastupidi. „Ühes ametis peab palju rääkima, teises pea üldse mitte,“ märkis ta.

Foto: Arne Holm/ERR

Vaba aeg

Vabal ajal meeldib Kamlatile liikuda väljas kas joostes, käies või füüsilist tööd tehes. Talvel, kui on lund, võib teda kohata suusamäel, kus ta slaalomsuuskadel nõlvast alla tuhiseb, näiteks Tuhamäel Kiviõlis.

Paljudele Tapa Gümnaasiumi vilistlastele omaselt mängis Kamlat kooliajal käsipalli, olles joonemängija. Oma oskust palli väravasse virutada peab ta tagantjärgi kesiseks ja möönab, et valinuks võimalusel harrastamiseks mõne teise spordiala.

Praegu satub Kamlat kodulinna mõne korra kvartalis, siis külastab ta ema ning suhtleb inimestega kooliaegsest tutvusringkonnast.