1827: Navarino lahing aitas kreeklastel iseseisvuda
Täna 190 aastat tagasi toimus üks tuntumaid merelahinguid maailma ajaloos. Kuigi Navarino lahing 20. oktoobril 1827. aastal polnud kõige suuremate killast, oli tal siiski oluline tähtsus Euroopa edasisele arengule. Selles lahingus osales ka mitu Eestiga seotud meest.
Navarino lahingus olid vaenupoolteks Briti-Prantsuse-Vene ühine merevägi ja türklaste sõjalaevastik. Seda lahingut on nimetatud ka „kolme admirali lahinguks”, sest koalitsioonivägede eesotsas olid kolm admirali: inglaste laevu kamandas Edward Codrington (1770-1851), prantslaste omi Henri de Rigny (1782-1835) ja venelaste mereväe kõrgemaks juhiks oli hollandlane Lodewijk van Heiden (Login Geiden, 1772-1850). Kolme riigi laevastiku üldjuhiks oli admiral Codrington.
Tegelikult polnud ka türklased päris üksipäini, sest nad olid suutnud enda leeri meelitada Egiptuse ja Tuneesia. Selle laevastiku ülemjuhatajaks oli Egiptuse väejuht ja riigitegelane Ibrahim Paša (1789-1848).
Lahingupaigaks oli Joonia meres asuv Navarino laht, mis paikneb Peloponnesose poolsaare edelaosas Navarino linna lähistel. See linn kannab tänapäeval Pylose nime. Kui lääneliitlaste käsutuses oli 28 sõjalaeva, siis Türgil oli kasutada ligi sada alust. Kui liitlastel oli 1276 suurtükki, siis türklastel oli neid koguni 2200.
Inglased saatsid türklaste juurde kaks parlamentääri, kes pidid neile üle andma liitlaste nõudmised lõpetada sõjategevus ja kreeklaste tapmine. Türklased ei hakanud saadikutega jändama ega nende ultimaatumit vastugi võtma, vaid lihtsalt lõid nad maha. Lisaks avasid nad suurtükitule prantslaste lipulaeva Sirène suunas ja ka inglaste laevad said püssirohtu tunda. Venelaste lipulaeva hakkasid aga tulistama rannikul asunud suurtükid. Nii ei jäänud ka inglastel, prantslastel ja venelastel midagi muud üle, kui suurtükid lahingukorda seada ja vastutuld anda.
Lahingutegevus kestis umbes neli tundi ja lõppes Türgi-Egiptuse-Tuneesia laevastiku täieliku hävitamisega. Väga tugeva surve alla sattusid venelaste sõjalaevad, mis võtsid vastu vaenlase pealöögi. Sellele vaatamata suutsid venelased hävitada suurema osa türklaste laevadest. Enim paistis silma Vene eskaadri lipulaev, 74 suurtükiga Azov komandör Mihhail Lazarevi juhatamisel, kuna suudeti põhja lasta viis vaenlase laeva, sealhulgas ka Türgi laevastiku ülemjuhataja oma. Azov ise sai 153, teistel andmetel koguni 180 tabamust. Pärast edukat lahingut anti tänutäheks vapra võitluse eest vene meremeestele klaas rummi.
Ka brittide laevad Asia, Albion ja Genova said palju tabamusi ning oli kümneid hukkunuid, kuid sellele vaatamata suutsid nad anda oma panuse Türgi laevastiku purustamisse.
Kui lääneliitlased ei kaotanud lahingus ühtki laeva, siis vastaspool jäi ilma enam kui 60st. Suurest meeleheitest ja kurvastusest põletasid türklased öösel ise kõik oma terveks jäänud laevad samuti ära. Kui liitlased kaotasid lahingus 661 meest (sealhulgas 181 said surma), siis Türgi poolel oli tapetuid ja haavatuid 4109.
Selle merelahingu tegi eriliseks asjaolu, et osalejateks olid tervelt kuus riiki, kusjuures keegi neist polnud üksteisega sõjajalal. Lisaks tegutsesid inglased, prantslased ja venelased täielikus üksmeeles ja näitasid üksteist abistades üles tõelist kangelaslikkust. Kuigi mõningates materjalides räägitakse Vene laevastiku otsustavast rollist lahingu võitmisel, polnud see sugugi nii.
Lahingul oli väga oluline tähtsus Kreeka jaoks, sest Türgi sai suure kaotuse osaliseks ja polnud enam suuteline Kreekat oma võimuses hoidma. Prantslased sundisid üsna pea ka Egiptuse väed Kreekast lahkuma ja 1829. aastaks lõppes ka kreeklaste rahvuslik vabadusliikumine. Juba 1830. aastal vabanes Kreeka lõplikult Osmanite riigi ehk Türgi võimu alt.
Venemaa laevastiku juhataja Navarino lahingus Lodewijk van Heyden oli otseselt seotud ka Eestiga, sest ta sai varsti pärast lahingut Tallinna sõjakuberneriks (1834) ja seejärel ka Tallinna sadama kõrgeimaks ülemaks (1838). Nendes ametites olemise ajal ta ka suri ja maeti Kopli kalmistule, mis on praeguseks hävinenud. Ka tema poeg, Venemaa mereväeohvitser (admiral) ja riigitegelane Ludwig van Heyden (1806-1901), oli lühikese aja jooksul 1850. aastatel Tallinna sadama kõrgeim komandör ja sõjakuberner. Ludwig võttis leitnandina samuti osa Navarino lahingust, mille eest pälvis 20aastasena autasuks Püha Vladimiri ordeni.
Allan Espenberg
Ivan Aivazovsky maal Navarino lahingust. Allikas: www.wikipedia.org
