1642: eurooplased jõudsid Tasmaaniass

375 aastat tagasi, 24. novembril 1642. aastal said eurooplased esmakordselt teada suure saare olemasolust, mis asub 36 aastat varem avastatud Austraalia lähistel. Tänapäeval kannab see saar Tasmaania nime selle esmaavastaja, Hollandi meresõitja Abel Tasmani järgi.

Allan Espenberg

1640. aastate alguseks olid hollandlased teadlikud Austraalia paljudest erinevatest osadest, kuid endiselt polnud selge, kas see maatükk kujutab endast uut mandrit või on tegemist veel avastamata hiiglasliku lõunamandri ühe osaga. Aasias ja Aafrikas tollal tegutsenud Madalmaade Ida-India Kompaniid huvitas seegi, kas avastatud maadest on ka midagi tulu lõigata ja kas neid saab kasutada kaubanduslikel eesmärkidel.

Esmaavastaja aborigeene ei näinud

Vastust nendele küsimustele loodeti saada Hollandi Ida-India Kompanii kindralkuberneri Antonio van Diemeni (1593-1645) poolt organiseeritud ekspeditsioonist, mille juhiks määrati vapper meremees Abel Tasman (1603-1659). Legend räägib, et kuberner Antonio van Diemen püüdis sel moel saata Tasmani kindlasse surma, et takistada tema abielu oma tütrega. Tollel ajal oli Vaikse ookeani vetes sõitmine erakordselt ohtlik, kuid Tasman ei hukkunud, vaid suutis hoopis oma nime igaveseks ajalukku jäädvustada.

Tasman asus kahe väikse laeva – Heemskercki ja Zeehaeniga – ning sajakonna meremehega teele 14. augustil 1642. aastal Batavia linnast (Indoneesia praegune pealinn Jakarta). Ta võttis kursi Vaikse ookeani lõuna- ja idavetesse, kus tolleaegsete geograafide arvates võis paikneda müütiline ja erakordselt rikas lõunamanner.

Tasman ei kohanud mingit mandrit ja alles 24. novembril märgati Zeehaeni pardalt maismaad ning hästi kõrget kallast. See oli Tasmaania edelarannik. Millise paigani Tasman täpsemalt jõudis, on keeruline välja selgitada, sest 17. sajandi kartograafi Nicolaes Visscheri ja Tasmani ekspeditsioonis osalenud Isaack Gilsemansi maakaardid erinevad teineteisest väga olulisel määral. Tasmaania geograafide oletuse kohaselt nägi Tasman mägist rannikut põhja pool Macquarie lahte. Tasman nimetas uue maatüki ekspeditsiooni rahastaja auks Antonio van Diemeni maaks (Anthoonij van Diemenslandt). Hiljem lühendasid inglased saare nime Van Diemeni maaks.

Ekspeditsiooni liikmed käisid maismaal, millest Abel Tasman on oma meenutustes ka kirjutanud. Nii märkis ta, et meremehed kogusid hulgaliselt taimi, millest paljusid polnud eurooplased varem näinud ja mis polnud ilmselgelt inimeste poolt istutatud. „Need taimed olid jumalalt,” kirjutas Tasman. Veel mainis ta, et nähti ka paljusid ojasid, kuid nendeni oli keeruline pääseda, mistõttu õnnestus veega täita vaid mõni pudel.

Tasmani meremehed kuulsid ka mingeid hääli, mis meenutasid vilepillimängu, kuid ühtki inimest ei märgatud. Avastati ka suuri puid, millelt koor oli maha rebitud ja väiksed astmed sisse uuristatud, et paremini puu otsa linnupesadeni ronida. Meremeestel ei õnnestunud kohtuda küll Tasmaania aborigeenidega, kuid nad tegid olulise botaanilise avastuse: aromaatse vaiguga kõrged ja võimsad puud osutusid üheks eukalüptiliigiks. Ka loomadega ei puutunud hollandlased kokku, kuigi märgati erinevaid loomajälgi ja ekskremente.

Kulda ja hõbedat peeti väärtusetuks

Tasman ei saanud aru, kas tema poolt nähtud maa on saar või Austraalia lõunaots. Nii peeti Van Diemeni maad veel enam kui poolteist sajandit poolsaareks ning alles 18. sajandi lõpus, kui esmakordselt läbiti Austraaliat ja Tasmaaniat eraldav Bassi väin, oli selge, et tegemist on saarega. Aga 1856. aastal nimetati saar selle esimese eurooplasest avastaja auks ametlikult ümber Tasmaaniaks.

Kuigi Tasman avastas suure maatüki, polnud sellest tolku midagi. Saart iseloomustasid külm kliima, tugevad tuuled, metsik loodus, ohtlikud loomad ja taimed, palju süngeid kaljusid ja mitte mingisuguseid varandusi. Kui mõni aeg pärast Tasmani ekspeditsiooni demonstreeriti Tasmaania kohalikele elanikele kuld- ja hõbeesemeid, siis ei reageerinud pärismaalased neile kuidagi, millest järeldati, et väärismetalle saarel ei ole. Aborigeenide arvates ei olnud kullal ja hõbedal mitte mingisugust väärtust. Loomulikult polnud kohalikel ka mingit ettekujutust rahast.

Pärast Tasmaania avastamist siirdus Tasman edasi otsima uusi ja rikkaid maid. Ta seilas kagusse ja peatselt jõudiski esimese eurooplasena 13. detsembril 1642 Uus-Meremaale, kus kohtuti esmakordselt kohalike elanike ehk maooridega. Sõbralikult alanud kohtumine lõppes aga traagiliselt, sest maoorid muutsid äkitselt oma suhtumist tulijatesse, ründasid hollandlasi ja tapsid neli madrust. Arvatakse, et meremehed solvasid mingil moel pärismaalasi, kes ei jäänud võlgu ja tõmbasid hollandlastel kõrid läbi. Nördinud Tasman nimetas kurva sündmuse ajel selle koha Mõrvarite laheks (Moordenaarsbaai; tänapäeval Golden Bay laht).

Veel jõudis Tasman sel merereisil avastada Tonga ja Fidži saared. Kui Uus-Meremaal läks hollandlastel halvasti, siis tongalased suhtusid neisse väga südamlikult. Tasman viibis Tonga saartel ühtekokku 11 päeva ja kuigi ta ei osanud kohalikku keelt, tutvus põhjalikult tongalaste eluolu ja tööde-tegemistega. Seejärel mindi uuesti merele ja 15. juunil 1643. aastal jõudis ekspeditsioon pärast kümnekuulist reisi tagasi Bataviasse.

Kaasajal kuulub Tasmaania saar koos mitmesaja pisisaarega Austraalia koosseisu, olles viimase lõunapoolseim osariik ja asudes Austraaliast umbes 250 kilomeetri kaugusel.

Abel Tasman nimetas uue maatüki ekspeditsiooni rahastaja auks Antonio van Diemeni maaks. 1856. aastal nimetati saar selle esimese eurooplasest avastaja auks ametlikult ümber Tasmaaniaks. Allikas: Google maps