1863: Tšiili tulekahjus hukkus ligi 3000 inimest
Täna, 154 aastat tagasi toimus Tšiilis üks traagilisemaid ja kohutavamaid põlenguid, kui kirikus puhkenud tulemöllus sai surma mitu tuhat inimest.
Oli teisipäev, 8. detsember 1863. aastal, kui katoliikliku kiriku mungaordu Jeesuse Seltsi liikmed ehk jesuiidid tähistasid Tšiilis Neitsi Maarja pärispatuta saamise püha, mis oli tšiillaste üks populaarsemaid pidupäevi. Pidulikult riietatud inimeste rühmad suundusid hiiglasuurde jesuiitide kirikusse Tšiili pealinna Santiago de Chile keskosas, et osa saada pidupäevasest jumalateenistusest.
Kirik oli pühadele kohaselt ülevalt kaunistatud. Põles suur hulk õlilampe ja küünlaid, altari juures asus Neitsi Maarja kolossaalne puidust kuju, mida ümbritses samuti tohutult palju küünlaid. Seal oli ka poolkuukujuline suur kandelaaber ehk mitmeharuline küünlajalg. Kiriku seintele oli riputatud palju elegantseid riidekangaid ja paberist rippvanikuid.
Kiriklik jumalateenistus algas õhtul kell seitse. Umbes samal ajal, kui avati kiriku välisuks (või läks see lahti suure tuule tõttu), tekkis kirikuhoones tõmbetuul, mis lõi pikali ühe arvukatest põlevatest küünaldest. Lahti läinud tuli sööstis silmapilkselt seintele, mis olid kaetud kangaste ja vanikutega. Algas suur tulemöll.
Teistel andmetel sai põleng alguse ühest peaaltari juures asunud õlilambist, mis süütas kootud piltvaibad ja seinakatted. Üks kohalviibijatest püüdis tuld teise riidetüki abil kustutada, kuid selle asemel pani kogemata põlema veel ka puidust põranda.
Vaimulikud pagesid tulekahju puhkedes kiiresti käärkambrisse ja panid enda järel ukse lukku. Koos nendega suutsid kirikust lahkuda ka mõned mehed. Neist ei saanud keegi surma ega isegi vigastada. Kuna käärkambri uks oli kinni pandud, siis sealtkaudu ei õnnestunud enam kellelgi teisel pääseda.
Kirikulised sattusid paanikasse ja püüdsid põgeneda, kuid külgmised uksed olid suletud. Need olid pandud kinni selleks, et jätta inimestele rohkem ruumi kirikus olemiseks. Nii püüdis inimeste põhimass väljuda peauksest. Mõnesajal koguduse liikmel see õnnestuski. Kõige tõsisemaid probleeme tekitas aga naiste tolleaegne riietus ja sel saatuslikul päeval moodustasid kirikusolijatest suurema osa just naised.
Tol ajal olid moes kohevad krinoliinkleidid ja traatraamiga toestatud kellukesekujulised laiad seelikud. Esiteks oli selliste kleitidega väga raske ringi liikuda ja joosta ei saanud nendega üldse. Teiseks kasutati krinoliinkleitide valmistamisel kergestisüttivaid materjale, mis muutsid need eriti tuleohtlikeks. Nii on teada, et 1850.-1860. aastatel hukkus ainuüksi Inglismaal krinoliiniga seotud tulekahjudes umbes 3000 naist.
Tšiili juurde tagasi tulles, siis kiriku seintelt ja laest allakukkuvad põlevad kanga- ja paberitükid süütasid naisterahvaste kleidid. Paanika tõttu ei suudetud esialgu ka uksi avada. Kirikuukse juurde moodustus inimkehadest suur ummik ja võib isegi öelda et kuhi. Need, kes olid juba kirikust väljas, suutsid sellest kuhjast mõned inimesed välja tirida. Nii õnnestus päästa mõnikümmend elu.
Üks probleem seisnes veel selles, et kõik kirikuuksed avanesid sissepoole, mis ahendas väljapääsuava ja inimesed ei suutnud nendest välja murda. Osa kirikulistest prantsatas maha, teised kukkusid neile otsa ja nii tekkiski ummistus, mis ei andnud kirikus olevatele inimestele mingit võimalust välja pääseda. Kui inimtropi tekkimise järel õnnestus avada veel ka üks külgmistest ustest, tekkis silmapilkselt sinnagi samasugune ummik.
Tragöödia viimaseks vaatuseks oli katedraali suure puidust kupli allavarisemine, kuna see mattis enda alla kõik sel hetkel kirikus viibinud inimesed. Just see oligi põhjuseks, miks õnnetus nõudis tuhandeid inimelusid. Arvatakse, et enne kupli allakukkumist polnud kirikus kuigi palju hukkunuid.
Kui palju inimesi põlengu ja kiriku kokkukukkumise tagajärjel surma sai, pole samuti teada. Kuna paljud olid 8. detsembril kirikusse tulnud koos oma abikaasade, vanemate ja lastega, siis hukkusid terved perekonnad. Oletatakse, et ohvreid võis olla 2500 ja 3000 vahel. Santiago ajalehes trükiti ära enam kui 2000 surmasaanu nimed, kuid kõiki hukkunud inimesi polnud võimalik kindlaks teha. Samas avaldati ka vaimulike poolt päästetud esemete nimekiri, mis tekitas paksu pahandust: preestritele heideti ette väärisasjade päästmise olulisemaks pidamist inimeste aitamisest.
Laipade väljatassimine kirikust võttis aega kümme päeva. Surnukehad olid niivõrd moonutatud, et neid polnud võimalik tuvastada, mistõttu inimesed maeti ühishaudadesse Santiago peakalmistule.
Lisaks surnukehadele toodi 1863. aastal kirikuvaremetest välja ka tornikellad, mis müüdi vanametalliks maha. Kuid 147 aastat pärast õnnetust, 2010. aastal sai Tšiili kellad tagasi – need olid sattunud Walesi ühe kollektsionääri kätte, kes polnud kelli hävitanud.
Jesuiitide kiriku müürid aga lükati kokku ja 11 aastat pärast katastroofi püstitati sellele kohale mälestusmärk ning rajati iluaed. Selle tragöödia üheks peamiseks tulemuseks peetakse vabatahtlike tuletõrjesalkade tekkimist Santiago linnas, kus 1865. aasta rahvaloenduse andmetel elas 115 000 inimest (praegu on linnas elanikke umbes 7 miljonit). Tšiili pealinnas polnud senini olnud organiseeritud tuletõrjeteenistust, kuid esimene komando moodustati juba kaks nädalat pärast tuletragöödiat.
Allan Espenberg
11 aastat pärast katastroofi püstitati sellele kohale mälestusmärk ning rajati iluaed. Allikas: wikipedia.org
