Ajakirjanduskorüfee lahkas naiste- ja meestevahelisi suhteid

Mart Kadastik on tema talendi austajate rõõmuks hakanud pärast meediaettevõtte juhtimisest taandumist raamatuid kirjutama. Tema viimane romaan „Luikede järv” on tekitanud elevust ja inimesed on kirjanikuga kohtudes otse öelnud, et teos on seksistseene täis.

Ülle Kask

Mart Kadastik rääkis Lääne-Virumaa Keskraamatukogus lugejatele, et inimestevahelised suhted ja intiimelu on teda kogu aeg köitnud.

„Töötasin pikka aega Eesti Meedias ja ka seal olid mitmekihilised suhted nii ülemuste kui alluvatega. Aga mu isa oli tõenäoliselt Eesti esimene seksuoloog-psühhiaater. (Heiti Kadastik – toim.). 1960ndatel ilmus temalt raamat, mis oli tolle aja kohta revolutsiooniline. Ta oli ka esimene Freudi maaletooja. Need teemad on meil kodus olnud kogu aeg, neist sai räägitud ja see oli oluline.”

Kadastikule on öeldud, et tema viimane romaan „Luikede järv” on seksistseene täis ja küsitud, kas ilma seksita ei oleks seda raamatut kirjutada saanud.

Kirjanik vastas, et ilma nende stseenideta ei ole võimalik seda raamatut lugeda ega mõista, sest viis minutit inimese elus võib muuta tervet tema ülejäänud elu. „Ma ei taha panna kolme punkti, et oleks kombekas. Jätan ju siis olukorra mõtestamata ega anna lugejale olukorra mõistmiseks võtit.”

Inimesed käituvad kirjaniku sõnul sellises olukorras ehedalt ja kirjandus pakub võimaluse nende situatsioonide kirjeldamiseks. Niivõrd olulist osa inimese elust ei saa romaanist välja jätta, sest tegelaskuju karakter oma vooruste ja puudustega pole nende kolme punktiga mõistetav.

Kirjanikuhärra filosofeeris, et see, mis viimase 20 aasta jooksul on juhtunud, on pea peale keeranud praktiliselt kõik suhtesfäärid. Viis-kuus sajandit püsinud suhtemudel on muutunud tänapäeval väga vabameelseks.

Digirevolutsiooni käigus on kõik muutunud. Internetiajastul on ühe põlvkonna inimene elanud üle sellise muutuse, mida võib nimetada inimkonna revolutsiooniks. Ja paljud institutsioonid, mis seni on püsinud, pole suutnud muudatustega kaasa minna. Moraal, eetika, sündsuse piirid ning kõik, mis puudutab hingeelu – seda pole võimalik ühe hiireklõpsuga muuta. Inimesed on segaduses. Suhteid on võimalik luua ühe minutiga.

Kadastik arutles, et Kreutzwaldi ja Koidula vaheline kirjavahetus toimus omal ajal nii, et hobune viis kirjakese Võrust Tartusse ja siis läks kaks nädalat, enne kui vastus saabus. Tänapäeval oleks selle ajaga tunded juba ammu ära kustunud. Keegi ei jõua vastust kaks nädalat oodata, saadetakse kiiresti sõnum või messitakse. Kui täna ei saa vastust, siis järgmine partner, palun! Suhteid on võimalik käigupealt luua ja inimesed on viinud oma eraelu Facebooki. Piirid on läinud kaduma, kõike postitatakse. Noored ei peagi seda piiride hoidmist probleemiks.

Ta nentis, et ka sajandeid toiminud abielumudel on korraga sattunud kriisi. Abieluväliselt sündinud laste arv on drastiliselt suurenenud. Ja Eestis on iga teine perekond risti-rästi ehk palju on nõndanimetatud kärgperesid, kus on kaks last ja erinevad isad või emad. Need peremudelid pole häbiasi, vaid uus normaalsus ja nendega tuleb õppida elama nii, kuidas on parem lastele.

„Aga silmas tuleb pidada seda,” märkis Kadastik, „et ei ole olemas eksisa, vaid on olemas eksabikaasa. Naised peaksid aru saama, et kui mees on läinud, siis lapsel on õigus isale sama palju kui emale, sõltumata sellest, kus see mees on.”

„Moraaliväärtusi ühiskonnas pole kujundanud ei parlamendid ega valitsused, vaid kirjandus ja kunst,” rõhutas Mart Kadastik.

„Keegi ei suuda neid piire, mis meil ühiskonnas on, ise läbi elada. Kunst aga suudab, kombates ja ületades piire. Kõik, mis on elus olemas, on ilukirjanduses võimalik,“ jätkas kirjanik.

„Kui teiste eludest lugeda, siis mõeldakse ju, kas see ka tegelikus elus argipäeviti nõnda eksisteerib. Ja inimestel on uudishimu teada saada, kuidas teised elavad. Tahame näha läbi lukuaugu, kuidas neil see asi käib. Aga me ei saa sinna vaadata ja selleks ongi kirjandus, kus me näeme teiste elusid ja saame kaasa elada, mõelda ja tunnetada, kas selline elu on üldse aktsepteeritav või mitte.”

Mart Kadastik (62) on taasiseseisvumisaja mõjukaim ajakirjandustegelane, kes alustas oma karjääri 1977. aastal Tartu ajalehe Edasi ajakirjanikuna. 1983-1992 oli ta Edasi/Postimehe peatoimetaja ja 1992-1998 Postimehe vastutav väljaandja. 1998-2015 oli ta AS Eesti Meedia juhatuse esimees.

Viimastel aastatel on Kadastik silma paistnud romaanikirjanikuna. 2013. aastal ilmus tema debüütromaan „Kevad saabub sügisel”, millele samal aastal järgnes „Suvi sulab talvel”. 2014. aastal nägi ilmavalgust „Paarismäng” koostöös Katariina Tammertiga. 2015. aastal ilmus romaan „Eluaegne” ja 2017. aastal „Luikede järv”.

Raamatus „Nüüd ma siis kirjutan” (2016) rullub lahti Mart Kadastiku elutöö ja neli aastakümmet Eesti ajakirjanduse ajalugu, teljeks Eesti suurima ajalehe Postimees ja Baltimaade suurima meediaettevõtte Eesti Meedia ülesehitamine.

Kasutatud allikas: Mart Kadastik. „Nüüd ma siis kirjutan. Elutööraamat”. Kirjastus Varrak. 2016.

Mart Kadastik kirjutab oma uude romaani „Luikede Järv” autogrammi. Foto: Ülle Kask