Kingitused ja mis nendega kaasas käib
Jõulud on õnneks üks kord aastas. Kujutage ette, et peaksite samasugust kingirallit tegema ka jaanipäeval või veel lihavõtte ajalgi. Oo õudust! Nii et olge rahulik ja roosa – üks kord aastas on just paras jõule pidada.
Vanematele inimestele teeb peavalu iga-aastane jõulukaartide saatmine. Juba varakult hakatakse otsima kaarte-marke-ümbrikke, ja kõik see maksab ju. Kui juhtub, et keegi uutest sugulastest teid oma jõulukaardiga üllatab, peate temagi oma nimekirja lisama. Nii see aina kasvab. Kümnete kaartide saatmine on kulukas, kohati tüütu kohustus, vahel isegi silmakirjalik.
Ei oska muud head nõu anda, kui see, mida ise mõned aastad tagasi tegin. Otsustasin sellelt karussellilt lihtsalt maha astuda: ei saatnud enam ühtegi jõulukaarti! Paaril järgmisel jõulul leidsin oma postkastist üksikud kaardid, kuid suutsin südame (veidi ebaviisakalt) kõvaks teha. Nüüd ei ole jõulukaarte ja ei ole probleemi. Kui ma kellestki hoolin, siis võin seda ka muul viisil ja ajal väljendada: helistan, kirjutan, kutsun külla jne. Nii lihtne see ongi.
Mõnel meist on (ameeriklastelt üle võetud) komme lisada jõulukaardile aastat kokku võttev kiri, kus on 12 kuu „aruanne“. Kui teil on kombeks seda teha, siis hoiduge teid puudutava „meditsiiniga“ üle pakkumast: jätke aasta-aruandest välja oma kukkumised, seljahädad, vererõhud, suhkrutõved jm valud, sest ega´s ilmale oma häda kurtes sellest tuju paremaks lähe, vaid tervis võib pika peale sandimaks minna…
Keskenduge pigem sellel, mis oli aastas head, toredat, positiivset. Kindlasti oli rõõmu lastelastest, heast seeneaastast, toredast kontserdist, taas leitud kooliaegsest sõbrannast (kes üle viiekümne aasta teile helistas) või mõnest muust erilisest sündmusest. Kui vaid head meenutada, on hea veelgi parem! Nii säästate oma närve ja ei tee kirja saajalegi selle lugemist tüütuks. Te ei kuulu ju vinguviiuldajate hulka…
Mida siis ikkagi jõuludeks kinkida? Need, kellel aastad enam pulma poole ei veere, võiksid noortele (oma lastele ja lastelastele) otsekoheselt märku anda, mis teile tegelikult rõõmu teeb või mida vaja on: ristsõnade raamat, teatripilet, ajalehe aastatellimus, paras meepurk, kilo kohviube…miks mitte Bittneri palsam või Doppelherz.
Sellega teete jõuluajal laste elu kergemaks, kes murravad pead, mida teile sel aastal pühadeks kinkida. Eks niigi ole kogu elamine täis igasugu (mõttetuid) asju, milleks neid siis veel juurde koguda. Ja uskuge, ega need asjad teist kauem ei kesta… enamik läheb koos teie kadumisega konteinerisse. See lihtsalt on kord nii, sest noortel on teised huvid ja teine maitse. Nemad ei viitsi tolmu võtta ENE köidetelt, vene-aegselt kristallilt, Tarbeklaasi pitsidelt, Uku kappadelt jne.
Parimat jõulukinki olen näinud eaka vanaproua seinal, see oli suur lastelaste fotodega kalender, kus märgitud ka sünnipäevad. Heldinud mamma tunnistas, et ta räägib iga päev oma pisikeste „tibudega“ ja see teeb kogu päeva rõõmsaks. Mis saaks veel ilusam olla, kui tuttavad naerusuud sulle igal hommikul seinalt vastu vaatavad ja nii läbi terve aasta.
Raivo Riim,
nelja tüdruku vanaisa
