1893: sündisid Alfred Rosenberg ja Hermann Göring

Tänasel päeval, 12. jaanuaril on sündinud Hitleri-Saksamaa kaks tähtsat ja kõrget riigitegelast, pärast Teist maailmasõda sõjakurjategijateks kuulutatud Alfred Rosenberg ja Hermann Göring. Lisaks tulid nad ilmale ühel ja samal aastal ning ka nende elud lõppesid vaid päevase vahega 1946. aastal Nürnbergis, kus peeti natside üle kohut: Göring suri 15. oktoobril ja Rosenberg 16. oktoobril.

Allan Espenberg

Alfred Ernst Rosenbergi võib nimetada eestimaalaseks, sest ta sündis Tallinnas, kuigi baltisaksa ärimehe perekonnas. Ka Alfredi vanemad olid tihedalt seotud Eestiga: isa sündis ja suri Tallinnas, ema sündis Lihulas (teistel andmetel Peterburis) ja suri Tallinnas, ning ta esimene abikaasa oli eestlanna.

Rosenberg oli suur kunstihuviline, ta tegutses nooruses mõnda aega arhitekti ja maalikunstnikuna. Teda huvitasid ka müstitsism ja okultisminähtused ning just nende kaudu saigi ta omal ajal tuttavaks Adolf Hitleriga. Seejärel asus Rosenberg tegelema poliitikaga ja tõusis Hitleri üheks lähimaks kaastööliseks. Temast sai Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) üks liidreid ning natsionaalsotsialismi ja rassismi peaideoloog.

Arvatakse, et just Rosenberg töötas välja juudiküsimuse lahendamise teooria, mis nägi ette juutide füüsilise hävitamise. Veel olevat ta pannud aluse rassiteooriale ja võitlusele kunsti mandumise vastu. Ta oli pikka aega natsipartei välispoliitikaameti juht ja toimetas natside ajalehte Völkischer Beobachter (Rahvavaatleja), hiljem oli samaaegselt ka idaalade riigiminister.

Nürnbergi sõjatribunalil tunnistati Rosenberg sõjakurjategijaks ja mõisteti surma. 16. oktoobril 1946 ta poodi. Muide, Rosenberg oli ainus nats, kes enne hukkamist loobus viimasest sõnavõtust. Ta seisis tapalaval vaikides, seirates põlgusega oma hukkajaid.

Rosenbergi päevik

Ligi viis aastat tagasi tuli Ameerika Ühendriikides päevavalgele Rosenbergi 425-leheküljeline päevik, mida peeti kadunuks. Käsitsi kirjutatud päevikulehtedel on kirjas sündmused aastatest 1936-1944 ja need sisaldavad ka selliseid fakte, mis senini olid teadmata. Rosenberg jutustab oma kohtumistest Adolf Hitleri, Heinrich Himmleri, Hermann Göringi ja teiste Saksamaa tippjuhtidega. Päevikus on räägitud ka kunstiväärtuste röövimisest natside poolt, juutide hävitamisest ja paljust muust.

Rosenbergi päevikut kasutati tõendusmaterjalina 1946. aastal Nürnbergi protsessil, kuid seejärel jäi see teadmata kadunuks. Ligi 70 aastat hiljem leiti päevik teoloogiaprofessori Herbert Warren Richardsoni kodust. Rosenbergi päevikuga saab tutvuda USA holokaustimuuseumi veebiportaalis https://collections.ushmm.org/view/2001.62.14, kus on ära toodud nii originaalleheküljed kui transkribeering.

2011. aasta juulikuus puhkes Eestis suur mõttevahetus, kui Eesti Ajaloomuuseumi väljapanekust võis leida ka Rosenbergiga seotud materjale. Kuigi ekspositsioon koosnes vaid ühest raamatust ja puuteekraaniga infotulbast, tekitas see ikkagi skandaali. Rosenbergi materjalide vastu avaldasid teiste hulgas protesti Eesti Juudi Kogukond, Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, Venemaa välisministeerium. Pärast mitu kuud kestnud vaidlusi andis Rein Langi juhitud kultuuriministeerium vastuvaidlemisele mittekuuluva korralduse Rosenberg näituselt kõrvaldada, mida ajaloomuuseum jõule alistudes ka sama aasta septembrikuus tegi.

Göringi suur relvakollektsioon

Hermann Wilhelm Göring oli Rosenbergist veelgi kõvem mees, sest ta pidas kümme aastat Saksamaa lennuväe Luftwaffe juhi ametit ning oli 12 aastat Ida-Preisimaa peaminister. Göring oli Teise maailmasõja ajal Adolf Hitleri ametlik asemik riigikantsleri kohale, olles seega Kolmandas Reichis (Saksamaa kujundlik nimetus aastatel 1933-1945 – toim) Hitleri järel tähtsuselt teine mees.

Teine maailmasõda lõppes Euroopas 8. mail 1945. aastal ja samal päeval nabisid ameeriklased Göringi kinni. Ta toimetati Nürnbergi tribunali ette, mis mõistis mehe sõjaroimarina poomissurma. Vahetult enne hukkamist õnnestus Göringil hankida kusagilt kaaliumtsüaniidikapsel, mille abil sooritas ta enesetapu. Surmaeelses kirjas suhtus ta jälestusega oma kohtumõistjatesse ja kinnitas, et Saksa riigimarssalit ei ole võimalik üles puua.

Göringiga seoses on teada, et ta oli väga suur relvade ja jahilkäimise fänn. Tema kogusse kuulus nii külm- kui tulirelvi, kuid pärast sõda tema suur kollektsioon osaliselt rüüstati. Nii panevad oksjonimajad ja eraomanikud tänapäevani aeg-ajalt müügile väidetavalt Göringi kollektsioonist pärinevaid relvi, kusjuures enamasti pole mingit tõendusmaterjali selle kohta, et need relvad kunagi üldse talle kuulusid. Seetõttu levib kollektsionääride hulgas nende kohta termin „Göringi relvad“.

Eriti meeldisid Göringile kallid ja kaunistatud relvad. Üheks esimeseks talle kuulunud püstoliks oli Mauser C96, millele oli graveeritud jahiteemalisi pilte ja millel oli kullatud päästik, vinn ja kaitseriiv. Ka Luftwaffe pilootide tavarelv Walther PP oli Göringil üleni kullaga kaetud, selle relvalukul olid natslikud loosungid ja elevandiluust käepidemele kirjutatud HG. Täielikult kullatud oli talle 50. juubeliks kingitud püstol Parabellum (Luger P08) – kui relv lahti võtta, siis on tõepoolest ka seestpoolt kõik detailid kaetud kullaga.

Göringi kohta on aegade vältel levinud hulgaliselt uskumatuid lugusid või lausa libauudiseid. Üheks sensatsioonilisemaks on väide, et Astrid Lindgreni poolt loodud Karlssoni prototüübiks olevat olnud Göring. Mootor Karlssoni seljal sümboliseerivat Göringi lennuväeteenistust. Väidetavalt olevat Astrid Lindgren omal ajal koguni Göringiga kohtunud, kui viimane korraldas lennuetenduse Rootsis.

„Väikevend ja Karlsson katuselt” ilmus 1955. aastal ja pole välistatud, et Lindgreni mällu oli sööbinud noore Göringi kuju, mis mõjutaski Karlssoni looma just sellisena, nagu meie teda tunneme. Kuigi Lindgreni sugulased eitavad seost Karlssoni ja Göringi vahel, arutatakse seda võimalust tänase päevani.

Fotodel: ülemisel Hermann Göring ja alumisel Alfred Rosenberg