Improteatri näitleja Rednar Annus mängiks pigem midagi koomilist

Rednar Annus unistas lapsepõlves saada meremeheks, et reisida ja maailma näha. Näiteringi läks ta 14-15aastaselt ning näitlejatööd teeb Rednar Annus tänaseni.

Hillar Kohv

Rednar Annus, kust olete pärit?

Sündisin 1970. aastal Tallinnas. Mul on poolvend Peeter, kes on turunduspsühholoogia ja marketingiuuringute spetsialist, ühtlasi ka aktiivne hobimatkaja, ning noorem vend Amar – assüroloog ja teadlane. Lapsepõlves unistasin saada meremeheks, tahtsin reisida ja maailma näha. Olen ametlikult poissmees, kuid elan püsisuhtes. Lapsi pole.

Millal alustasite näitlejatööga ning milline oli esimene roll?

Näitlemisega alustasin näiteringis 14-15aastaselt, avalikkuse ees oli esimene roll vist Pal-tänava poistes, kus olin algul koos Jaagup Kreemiga Nemeczeki osas duublis. Paraku kasvasin 1984. või 1985. aasta suvel sellest rollist välja ja edaspidi kehastasin Cälet. Televisioonis oli minu esimene suurem roll T. Williamsi näidendis „Elamiskõlbmatuks tunnistatud”, kus mängisin tuulelohega poissi.

Teatritükkides ja „seepides“ olen kokku teinud 60-70 rolli, kui raaditööd ja sketšisaated lisaks arvata, siis umbes 100. Praegu olen Improteatris ja loome igal etendusel uusi ning erinevaid karaktereid, kes peale „esietendust“ enam ei taastu ja kelle mängimist peagi ka ise ei mäleta.

Huvialad?

Muusikat armastan, midagi lugeda on vahel vahva. Kino on samuti kuulunud juba lapsest saadik huvide hulka. Sporti püüan regulaarselt teha – ujumist, jooksu ja suusatamist. Ma olen väga uudishimulik ja eks need huvid-hobid ole ka vaheldunud.

Kuidas sattusite Raadio2 saadet „Hai“ juhtima?

Tutvusin praeguste kaassaatejuhtidega siis, kui otsisin auahnele Mister Estonia projektile tuge. Toe leidmine lõppes peaaegu tulemusetult, kuid selle käigus tuli poistega jutuks, et nad on omast tarkusest teinud raadiot Nõmmel ja võiks veel proovida. Et mul oli äsja lõppenud raadiosaate „La Dolce Vita” tegemine R2s, kirjutasime saateprojekti kokku ja pakkusime tolleaegsele peatoimetajale Leinfeldile. Kokkuleppena sündis öine otsesaade: posid ehk Rebane ja Susi said saate, mina püsiväljundi oma sketšidele. Hiljem tüdines Rebane saate tegemisest, kuid kuna Susi soovis meelsasti jätkata, hakkasime „Haid“ kahekesi juhtima.

Öise raadio DJ-töö on omamoodi. Sa oled paljude unetute jaoks viimane aktiivne suhtleja. Valisime alati nädala jooksul kõneks olnust ühe läbiva jututeema, mida lahkasime eri külgedelt. Et öösel otse-eetris kergust saavutada, viisime end eelnevalt asjadega kurssi, tegime teemat avavaid intervjuusid ette jms. See hakkas järjest rohkem päris ajakirjandusega sarnanema ning oma parematel hetkedel ta seda ka kahtlemata oli. Mul on siiani sahtlis üks kuulaja saadetud n-n kuulamispäevik, kus kõikide saadete teemad kirja pandud. Poiss, kes selle saatis, peaks nüüd olema juba suur mees.

Kas teil pole tekkinud soovi juhtida mõnd telesaadet?
Meediasse on niigi palju pressijaid. Selliste „otste“ tegijaid valitakse välja kanalite personalijuhtide ja produtsentide peades. Ma pole sellele isegi mõelnud.

Lemmiksaated telerist?

Vahel vaatan ETV dokfilme ja AKd. Ei ole lemmikuid.

Mis on teie unistuste roll nii teles kui ka teatrilaval?

Mulle meeldiks mängida mõnes uues näidendis või tõlkes, kus tabatakse midagi just tänasele vaatajale iseloomulikku ootamatust vaatenurgast. Pigem koomikat kui traagilist.

Kes on olnud teie parimad näitlejatest partnerid?

Improtrupis on head tegijad, vanade sõpradega on ikka julge mängida – Rüütel, Krall jt.

Mida põnevat meenutaksite eelmisest aastast?

2009. aastal alustatud improteatri tutvustamine Eesti publikule on hakanud kandma esimesi vilju: hetkel tegutseb Eestis püsivalt neli improtruppi, Eesti Improteater jätkab neist vanima ja staažikaimana. Eetris on käinud juba kolmas improteatril põhinev telesaate formaat, tellimusesinemised ja koolituste tellimused on läinud sagedasemaks.

Meenutamist väärt on ka Ungari autori György Spiro etendus “Prah”, millega sai veidi ringi sõidetud ja ka Tallinnas mängitud, aga mille külalisetendusest Ungaris pidime näitlejate hõivatuse tõttu kahjuks loobuma.

2013. aasta suurejoonelisemaks tööks jäi Paide Wittensteini muuseumi tellimusel lavale pandud “Kuningate aeg” – vabaõhuprojekt kaitseväe orkestri ja 25 artistiga. See toimus ajaloofestivali raames, mille organiseeris Paide Vallitorni muuseumi juhataja Ants Hiiemaa. Võtsin lavastajana arvestatavaid riske, proovideks oli aega vaid nädal, kogu stsenaarium tuli koostada nii, et seda oleks võimalik stseenikaupa harjutada. Tehniliselt küllalt keerukas lahendus peamikrofonide, videoekraani ja live-kaamera kasutamisega. Tagantjärele on muidugi kahju, et seda eelnevalt salvestatud videopildi ja reaalselt laval toimuva ohtliku võitlusstseeniga lavastust, mis muuhulgas sisaldas ka Tubina aariat “Barbara von Tiesenhusenist”, sai mängida vaid korra. See oligi nii planeeritud ja ega sellist superkoosseisu – Volkonski, Jääger, Krall, Männard, 50liikmeline orkester jne – polekski nii väikese eelarve juures rohkem kokku saanud kui üheks korraks. Kirjutasin lavateksti koos Loone Otsaga ja see püsis sel ainsal esituskorral minu hämmastuseks täiesti koos.

Märkimist väärib ehk ka Eesti Väike- ja Projektiteatrite Liidu loomine 2013. aastal. Tahame etenduskunstide vallas olla nõuga toeks neile tegijatele, kes suudavad suveräänselt tegutseda ja on võimelised vastutust ning riske võtma.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja käesolevaks aastaks üldisemalt?

Olen sel kevadel kogunud välisreisidelt hulga informatsiooni kaasaegse improteatri arengutest ja näen hetkel oma ülesandena selle edasiandmist. Eesti Improteatri truppi tuleb paari liikmega täiendada, nende valik läbi kaaluda. Sel kevadel vahest veel mitte, aga pean plaane näitlejakoolitusalaseks uurimustööks, mis analüüsiks improvisatsiooniteatri meetodite laiemat kasutamist näitlejaõppes. On levinud ja ringlemas mitmeid analüüsita heaks kiidetud arusaamasid näitlemisest, loomemeetoditest ja loomingu õpetamisest, mis tunduvad mitte lihtsalt ajast ja arust, vaid vahel jääb mulje, et need on mõeldud praeguse süsteemi osi kaitsvalt betoneerima. Samas on 10 aastaga radikaalselt muutunud näitlejate positsioon tööturul, neile avanevad võimalused ja seatud ootused.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?

Eesti-taolises väikeriigis on võim ja vaim ebamugavalt tihedalt seotud. Sinu töökoht ja palk ei pruugi sõltuda sinu võimetest või sõnumist, liiga tähtis on oluliste otsuste puhul korporatiivne kuuluvus. Kusagil kabinetikoosolekul tehtud juhmid otsused mõjutavad liiga olulisel määral kõiki inimesi. Rahvusringhäälingule täiesti mittevajaliku uue hoone projekteerimise üksikasjadega tegeles riigi raha eest mitu inimest mitme aasta vältel, kohaliku valitsuskoalitsiooni muutus killib ära juba toimima saadud pikaaegsed koostööprojektid jne. Kindlust tuleviku suhtes pole tänapäeval kellelgi, aga teatud määral võiks siiski kärpida poliitilise tahte võimet igat sorti koosseisumuudatusteks ja kaadripoliitilisteks sekkumisteks.