Küllastunud lahus
Mida teeksid sina, kui jääksid mitmeks tunniks arhiivi kinni, seltsiks vanad kohvrid, kirjutusmasin, grammofon ja lugematul hulgal kirjalikke materjale?
Katarina Tomps
9. märtsil Rakvere Teatri väikeses majas esietendunud lavastuses just nii juhtuski – Üllar Saaremäe lavastatud ja Liisi Rohumäe kirjutatud näidendi „La h us“ peategelased jäävad arhiivi lõksu ja see osutub õnnetuse asemel nende õnnistuseks.
Peeter (Toomas Suuman) on lennanud Torontosse oma isa matustele, teda ootab seal poolõde Anna (Tiina Mälberg) ja hulk sugulasi, keda ta ei ole kunagi kohanud. Peetril ja Annal on nende ühisest isast mõlemal oma mälestused – ühe lood leiavad aset Eestis, teisel Kanadas. Õde ja vend pole ammu kohtunud, nad on terve elu elanud lahus lähedaseks saamata.
Kui mõlemad tegelased on mõistnud, et arhiiviuks ei avane, leiab Peeter, et parim on lihtsalt istuda ja oodata, õde see-eest, nagu naised ikka, alustab meeleheitliku kontsaklõbina saatel mööda arhiivi jooksmist, et võimalikku telefonilevi või teist väljapääsu leida. Lavakujunduse moodustavadki kuus peaaegu maast laeni ulatuvat arhiiviriiulit, täis pappkaste ja üksikuid isiklikke esemeid.
Kes on arhiivides käinud, teab, kuidas juba sealne õhkkond paneb jutustama möödunud aja lugusid. Lavastuses leiavad samuti aset kaks paralleelset lugu – üks neist on Anna ja Peetri oma, teine kanadaeestlaste kirjutatud ja räägitud lood noormehe (Imre Õunapuu) ja neiu (Grete Jürgenson) esituses.
Jürgensoni ja Õunapuu tegelased kõnelevad nii eesti luuletajate kui väljarännanud eestlaste suu läbi. Näidendi dokumentaalse osa kirjutas Rohumäe Torontos viibides ja sealsete eestlastega vesteldes või arhiivilugusid lugedes. Neiu ja noormehega koos liigub aeg – põgenetakse, kohanetakse uue ühiskonnaga, seistakse silmitsi kultuurišokiga, sõidetakse külla Eesti sugulastele ja peetakse kontsert-aktusega kodumaa 50ndat sünnipäeva 1968. aastal.
Neiu ja noormehe ilmumised seovad lavastuse tervikuks, elustavad halli arhiivi ja kibedaid õe-venna suhteid. Näitlejatena on mõlemad tegelaspaarid hästi kokkusobivad, seda enam, et neiu ja noormehe rollis olevad näitlejad toovad meelde tõsiasja, et paljud väljarändajad olidki tol ajal väga noored.
Mälbergi mängitud Anna on üheaegselt seesmiselt habras ja tugev, tema eesti keele aktsent ei lase unustada, et naine on üles kasvanud Kanadas. Suumanni tegelane Peeter näib konkreetne ja ratsionaalne mees, tema avanemine toimub alles loo lõpupoole. Anna ja Peetri läbisaamine jõuab arhiivis muutuda nagu sõit Ameerika mägedel.
Selgub, et õe ja venna toimetused üle ookeani võivad üksteist rohkem mõjutada, kui nad arvata oskasid. Ajakirjanik Anna tahab kadunud isast raamatu avaldada, poliitik Peetri jaoks oleks see aga katastroof nii isiklikel kui poliitilistel põhjustel. Mälestusi on oluline hoida ja luua, kuid vahel on parem, kui need jäävad avalikkuse ette toomata. Lavastuses on lood, mis on paika pandud ümbritseva korra, mitte isiklike soovide ajel. Need rännud puudutavad paljusid Eesti peresid, ka neid eestlasi, kes jäid.
Anna ja Peetri suhted on nagu küllastunud lahus, neid ei ole võimalik enam rohkem lahku ajada, ainult liita. Lavastus on segu fiktsioonist ja päris elulugudest, esitades nii suhete kontraste kui eestlaste harmoonilisi koos kulgemisi.
Lavastusega käib kaasas (kava)leht Eesti Elu, mis on Kanadas välja antav eestikeelne ajaleht. Huvitav on lugeda kodumaiseid uudiseid nii kaugel ilmuvast trükisest. Mitmed artiklid toetavad lavastusest välja koorunud teemasid, samuti asjaolu, et „La h us“ on kingitus meie riigi 100. aastapäevaks. Loodan, et paljud pered on nende aastatega taaskohtunud ja ühiseid mälestusi loonud, mida kunagi arhiivimaterjalidest lugeda võime.
Küllastunud lahus on maksimaalse kontsentratsiooniga lahus, milles rohkem pole võimalik ainet lahustada.
Rakvere Teatri uuslavastuses mängivad (vasakult) Toomas Suuman, Grete Jürgenson, Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu. Foto: Siim Vahur
