Kuule, vaata silti!
Kes minu eelnevaid artikleid on lugenud, teavad, et mul on käsil Sõmeru orienteerumiskaardi joonistamine. Kes uus jälgija, siis kaarti joonistan eelkõige noorte treeninguks ja Rakvere Orienteerumisklubi päevakute tarbeks.
Toivo Murakas
Pealkiri „Kuule, vaata silti!“ on intrigeeriv, aga selle fraasi taga on tegelikult murekoht. Kuna kaardistamine eeldab kogu maastiku läbikäimist vähemalt niipalju, et kogu perimeeter oleks silmapiiril ning orienteerujate jaoks olulised elemendid kenasti paigas, siis satun palju kohtadesse, kus tavaliselt ringi ei liigu.
Päikesepaistelisel laupäeval, mil valdav enamus inimestest ilmselt grillis vorsti või toppis šašlõkki vardasse, tatsasin mina mööda põldu. Vaatasin – õueala, sinna ei hakka minema. Märkisin kaardil koha orienteerujate jaoks „oliiviks“ (värvus, mis tähistab õueala ning seal liikumine on keelatud).
Liikusin edasi mööda õueala ja põllu piiri. Aeda ei onud. Silti ei olnud. Tähiseid ei olnud. Oli vaid niidetud ja hooldatud muru kontrastse joonena küntud põllu äärega kohakuti. Müttasin jalgupidi sügisel ülesküntud põllul, kuni jõudsin üldkasutatavale teelõigule, siis kuulsin selja tagant ärevat hõiget: „Kuule, vaata silti ka!“
Keerasin ringi ja lugesin „Eramaa“. Pahane maaomanik kõndis minu poole, mina, koer Bruno rihma otsas, sammusin talle vastu. Selgelt ärritunud ja kaitsepositsioonil maaomanik ei hoidnud tagasi, vaid valas mu üle süüdistustega, et liigun eramaal ja miks ma silti ei loe. Selgitasin talle, kes ma olen, miks ma seal liikusin ning juhtisin onu tähelepanu sellele, et teiselpool, seal kust mina tulin, ei olnud silti ja ma ei saanud kuidagi aru, et üle küntud põllu ei tohi tulla.
See vastus teda aga ei rahuldanud. Ütles, et kas ma ei näe, et keset põldu, viipas käega paremale kaugusesse, 300 m hooldatud ala piirist keset põldu, on toigas, mille otsa topitud tuule poolt räsitud kilekott.
No tere hommikust! Kuidas peaksin aru saama, et sealt keset põldu on eramaa, millel käia ei tohi. Lõpuks jõudis onu sinnamaale, et tema hoovis loobitakse pudeleid puruks ja sõidetakse ATVdega nii, et kartulivaod on kultuurmurus.
Siinkohal olen onuga täiesti nõus – sellist asja ei saa lubada, et keegi rüüstab ja laamendab. Kuid mina käisin mööda põllu äärt, sugugi mitte muru peal, vaid mööda känkras põllukamakaid, aga olin ikkagi nagu suur pätt. Järgmine kord kaardistama minnes panen selga päevakute rohelise vesti, võib-olla tuntakse paremini ära.
Tean seda, et omanik saab keelata liikumise talle kuuluval maal. Kui aga eravalduse silti pole väljas, siis on igaühel õigus seal viibida päiksetõusust päikseloojanguni. Aga orienteerujad on mõistlikud inimesed ning kui silti pole väljas, aga omanik ei soovi, et orienteerujad seal liiguvad, siis märgitakse ala keelualaks ja ükski orienteeruja maaomanikku ei häiri.
Kes ma olen vol 2
Aga sellega ei ole minu kokkupuuted maaomanikega piirdunud. Teisipäeva õhtul kaardistasin aleviku teist piirkonda. Ragistasin metsas, kaart näpus, koer ka, ja nägin, et eemal ühe krundi aia juures on taas üks onu, kes vaatas minu poole. Mina piilusin põõsas teda vastu. Peast käis läbi mõte: „Nojah, hakkab jälle pihta.“
Läksin rõõmsalt maaomanikuga rääkima. Sain kiire küsimuse: „Tere! Kes te olete?“ Tutvustasin, mida teen ja miks seal olen. Toimus taaskord sama stsenaarium – tema maa, tema ei taha jne. Kuid 20 minutit jutuajamist muutis selle onu suhtumise positiivseks. Jõudsime rääkida üleüldse Sõmerust ja sportlastest, kes siin üles kasvanud. Tänasin onu ning sain nõusse, et võin temale kuuluvas metsas ringi liikuda ning kaarti edasi joonistada.
Aga oh elu. Jõudsin ringiga uuesti onu krundi juurde. Nüüd sammus minu poole soliidses eas tädi. Jälle pidin selgitama, kes ma olen. Kuuldes minu nime, lausus tädi, et oleks kohe öelnud, oleks tal sirgem selg olnud. Ilmselt siis mu nime oli kuskilt kuulnud. Tore. See jutuajamine oli edasi väga positiivne, ütles, et sportlased meeldivad talle igal juhul.
Kuid tädi kurtis, et igasugu inimesi on olemas. Küsis minult, et kuidas mulle meeldiks, kui hommikul ärkad, tuled õue ja vastu aeda on kolm meest ennast üleliigsetest veevarudest tühjendamas ning kogu nende pidulikkus on pilla-palla kõigile nähtav. Või, et istutad aia äärde ilusad kuused ja siis keegi tark kodanik arvab jõulude ajal, et küll oleks mõnus perfektse kuuse küljest endale jõulupärja jaoks oksi lõigata.
Rahustasin tädi, et orienteerujad ei tule talle siia aia juurde lilli kastma ega miinivälja tekitama. Ja kui on soov, et siia üldse orienteerujad ei satuks, siis nii saab ka. Tädi jättis mulle kokkuvõttes hea mulje. Ilmselgelt oli ta igasuguste kalkarite poolt üles ärritatud ning arvas, et ka mina trööpan tema maatükil. Pikem vestlus pani tädi kenasti naeratama ning soovisime teineteisele kena õhtut.
Kõik looduses viibijad ei ole veel närukaelad
Ma tean, et kõik ütlevad koguaeg, iga aasta ja nii 300 aastat järjest – noorus on hukas ja kõik kohad on vandaale täis. Aga head maaomanikud, tegelikult on veel olemas inimesi, kes naudivad lihtsalt loodust ja ei pea enda emotsionaalse rahulolu saavutamiseks kellegi vara lõhkuma. Vaid lihtsalt kõnnivad, jooksevad ja naudivad elu.
Olgem üksteise suhtes rohkem lugupidavad ja püüdkem üksteist austada. Minu kui kaardistaja ülesanne ongi selgitada välja piirkonnad, kus saab liikuda ja kus mitte. Orienteerujad hoiavad loodust ja teiste vara. Kui näed mind kärtsrohelise vestiga enda krundi ääres „maad mõõtmas“, siis tea, et ma olen seal täitsa sõbralik.
Mina koos teejuht Brunoga.
Foto: erakogu
