Teatrilaevuke seilab möödunud aja merel

Arkna mõisa karjalaudas esietendunud Rakvere Teatri suvelavastuses „Lõikuspeo tantsud“ püüavad viis õde oma majapidamist korras ja perekonda koos hoida.

Tõnu Lilleorg

Aja möödumise kohta öeldakse vahel tabavalt, et küll on ikka vahepeal palju vett merre voolanud. Lavastuse algul näeme keskealist meest Michaelit (mängib Märten Matsu), kes satub oma lapsepõlvekoju ja hakkab meenutama üht suve, kui ta oli seitsmeaastane ja elas koos oma ema ning nelja tädiga.

Endine karjalaut teatrisaalina oli väga huvitav. Ruumis oli piisavalt avarust ning kaks publikutribüüni olid pandud vastakuti, mis tekitas ruumi keskossa pikuti lauda ühest otsast teiseni ulatuva vägagi laia lava. Sellise lavaga kaasnes tavapärase eeslava ja tagalava mõõte puudumine.

Kuna lavastuse algul minu istekohalt vaadatuna oli Michael paremal pool ja tema mälestustes elustunud lapsepõlvekodu vasakul, püüdsin leida ruumikasutuse ja loo ajaliini vahel mingit seost, kuid ei leidnud päriselt.

Samuti oli tavalise teatrisaaliga võrreldes teistsugune see, et niinimetatud neljas sein (mõtteline ala näitlejate ja publiku vahel) muutis pidevalt asukohta, vastavalt sellele, millises ruumi osas mingi stseen aset leidis. Mänguvõimalusi avardas lava keskel olnud ümmargune pöörlev platvorm.

Pingestatud loo maailm

Kõige tugevam osa lavastuses oli see, kui mõni näitleja läks julgelt ruumi keskmesse ja kandis lugu edasi, justkui öeldes, et ma ei tea, mis edasi saab ja kuhu ma lähen, aga siin ma olen, need on minu tunded ja pinged, ning ma otsin lahendust. Sellised perioodid panid täiesti unustama, et oled teatrisaalis ja lasid just siin ja praegu elustuvast loo maailmast osa saada.

Ses vaates oli näiteks suurepärane ja liigutav stseen, kus õdede vend Jack (Peeter Raudsepp) taaslavastas oma mälupildi hetkest rongijaamas, kui siis väikesed lapsed olnud õed teda rongile olid tulnud saatma.

Ülle Lichtfeldt õdedest vanima Kate`i rollis suutis silmapaistvalt hästi oma mänguga tervet loo maailma pingestada ja tervikuks liita.

Lavastuses teeb külalisena kaasa Tanel Saar omanäolise mängumaneeriga VAT Teatrist, mängides Michaeli isa Gerryt. Saar liitus rakverlaste palju kokkumänginud ansambliga hästi ja lisas tervikusse uudset dünaamikat.

Hõre taustalugu

Võib öelda, et selline tunnete ekspressiivne väljendamine, mida tehti ka palju läbi kehalise liikumise, ruumis liikumise ja pöördplatvormi, oli õnnestunud. Samas, läbi sellise teatrikeele räägituna, ei joonistunud kuigi hästi välja õed tegelastena. Jäi pisut häguseks, mis oli see maailm, kus nad elasid, mis tegurid motiveerisid tegema neid asju, mida nad tegid ja milline oli nende taustalugu.

Näiteks tahtnuksin teada, kes olid nende ema ja isa ning kuidas neil kujunes välja selline perekonnatüüp, kus nad täiskasvanud õdedena koos elasid. Ruumis joosti natuke liiga palju ringi, et see perekonna dünaamika oleks selgemalt esile tulnud.

Samas, kui võtta, et lavastus lähtus eelkõige Michaeli vaatekohast, siis ilmselt ta vajaski eelkõige paratamatult pisut katkendlike mälestuste tundelist puudutust. See mälestuste uuestikogemise liin õnnestus lavastuses hästi.

Usun, et lavastus võib tabada päris hästi n-ö ootuste peavoolu, mis laial publikul suvelavastuste suhtes on. Ja paremas olukorras lavastusest rohkemat leida võiks olla ehk juba mõningast elukogemust omav publik, keda selline päris pikal teljel tagasivaatamine võib kõnetada.

Noor Michael, keda mängib Märten Matsu, saab musu tädi Maggielt, keda mängib Anneli Rahkema.

Foto: Gabriela Liivamägi