Gaute Kivistik: mälumängusaated on Eestis menukad
„Minu meelest teeb televisioon inimese teenimatult tuntuks. Ma ei ole sellest fenomenist tänini päris aru saanud, sest harva teeb inimene teles ju midagi sellist, mis lööb üle tema tegevuse päriselus,“ nentis Gaute Kivistik, telesaadete „Eesti mäng“ ja „Rohke kalatuur“ juht, kes Rohke Debelaki nime all Kuku raadios „Libauudiseid“ teeb.
Kaire Kenk
Viimaseid on Gaute Kivistik teinud juba ligi 25 aastat, aga terves Eestis teatakse teda ikka kui „Eesti mängu“ saatejuhti. Aga Kivistik oli ka menuka „Muinasteevee“ saatejuht, Einar Süggu lavanime all on ta kitarristi ja lauljana üles astunud ansamblis Minu Isa Oli Ausus Ise.
Gaute Kivistik on nii kõigutamatult ladusa ja muheda jutuga, et kuulajatel läheb alati suu muigvele. Tema repliigid mõjuvad ikka värskelt ja kaasahaaravalt, ning mis peamine – ta ei solva ega halvusta kedagi. Ehk sellepärast tunnustaski Eesti Naistoimetajate Ühendus teda 2014. aastal Hea Sõna auhinnaga. Juba toona kiideti tema sisult ja vormilt head rolli „Eesti mängu“ saatejuhina.
Suuresti tänu Gaute sundimatule ja humoorikale saatejuhtimisele oli „Eesti Mäng“ tänavu suvel ETV eetris juba kaheksandat aastat. 2017. aastal oli see Eesti vaadatuim telesaade: keskeltläbi vaatas seda suveõhtutel ligi 100 000 inimest, Gaute arvates küll mulluse kehva suve pärast.
Seikasid saatejuhi tööst
„Asi on arvatavasti lihtsalt meie rahva suures mälumänguarmastuses. Kõik tele- ja raadioformaadid, kus osalistel tuleb mõistatada, on Eestis hästi menukad. „Eesti mängul“ on ka päris õnnestunud vorm. Seal tegelikult, nagu mälumängus või selle sugemetega saates, ei toimu ju eriti midagi, vaatajad ise teispool ekraani saavad mõistatada ja nii luua kujutluse aktiivsest tegevusest,“ arutles Gaute.
„Seda saadet on seni olnud lihtne juhtida. Mõnikord tundub mulle, nagu oleksin seda teinud juba 50 aastat – see oleks nagu mu olemise üks osi,“ jätkas saatejuht.
Gaute rääkis, et üldiselt lähevad kõik saated otsesaate-režiimis, kolm korda kaheksa aasta jooksul on saate lindistus tulnud siiski ka katkestada. „Kord olid saates põllumehed, kes veeretasid täringuga kogu aeg ühtesid ja vastasid kogu aeg valesti. Aga saade peab ju 28–30 minuti sisse ära mahtuma! Me olime juba tund aega mänginud, kuid ikka koos selle seltskonnaga number kahel. Higi jooksis, 36 kraadi palavust, mõtlesime, et mis me siis teeme? Midagi teha ei ole, sammugi edasi ei saa!“ meenutas ta üht neist kordadest.
„Oli ka olukord, kui ühe saatekülalise näolt jooksis kosena vett, teda üritati kuivatada pabertaskurätikutega, need kleepusid talle näonahale kinni… kole juhus. Ta oli nagu jõuluvana,“ jutustas Gaute.
Kaheksa aasta jooksul on „Eesti Mängu“ küsimusi välja mõelnud mitu erinevat inimest ning saatejuht tõdes, et ka vigu on sisse tulnud ja selle eest on inimestelt karmi tagasisidet saadud. „Kord helises mul pühapäeva hommikul kell kaheksa telefon ja kuri hääl küsis: „Eelmine kord te ütlesite, et brigantiin on kahemastiline purjekas, tegelikult kahemastiline on bargantiin, mis te nüüd selle peale ütlete?“ Mina siis nohisesin ja vabandasin,“ muigas Gaute Kivistik.
„Mina ise mõtlen „Eesti Mängu“ juhtides ainult selle peale, kuidas mitte ära minestada. Täiesti tõsiselt, sest selles kohas stuudios, kus mina istun, oli temperatuur sel suvel 38-39 kraadi. Villakuub oli mul seljas ja villamüts peas, õnneks mütsipael on nagu Kare Kauksi peapael, kogub higi endasse,“ kirjeldas Gaute.
„Nii et stuudios on halb olla, ei saa keskenduda. Andkem andeks kõikidele osalistele, kes ka siis, kui õige vastus mul kogemata suust lipsas, ikka valesti vastasid. Mina ise ei mäleta saate lõppedes mitte ühtegi küsimust ja vahel isegi seda, kes saates üldse külalisteks käisid,“ jätkas ta.
Gaute Kivistik rääkis, et korraga võetakse linti neli saadet ning saatekülalisi väga valida ei saa. „Peab vaatama, kelle kätte saad,“ sõnas saatejuht. Näiteks juhtuvat sageli, et saatekülaline jätab viimasel hetkel salvestusele minemata ning talle tuleb ruttu asendaja leida. „Kui televaatajad märkavad, et näe, üks või teine teleinimene on saatesse tulnud, siis on selle taga alati asjaolu, et ta on telemaja koridorist kätte saadud ning ta pole piisavalt kiiresti eest ära jooksnud – võetakse kinni ja pannakse saatesse,“ muigas ta.
„Minu suureks rõõmuks on meil ka mõned stammkunded, nagu Anne Veski, kes on vist igal aastal käinud ja kes õnneks ise tahabki osaleda,“ lisas Gaute.
Nime mõtles sõber välja
Gaute rääkis, et Rohke Debelaki sünnis on süüdi üks tema noorpõlvesõber – Rakkes elanud Tenno Sepa.
„Ta lõi hulga võimalikult õudseid nimesid ja olendeid, nende hulgas Rohke Debelaki nimekuju. Nii allkirjastas ta kord ühe mulle saadetud kirja. Hetk enne esimeste „Libauudiste“ eetrisseminekut otsustasin, et ma neid uudiseid ikka omaenda nime all ette ei loe. Oli 10. oktoober 1994, kui esimesed „Libauudised“ toonases Tartu Q Raadios ette lugesin,“ meenutas humorist.
1997. aastast alates kuuleb „Libauudiseid“ peamiselt Kuku Raadios ning Eesti Televisiooni aastalõpuprogrammides. 2010. aastal ilmus Debelakilt koguni libauudiste valimik raamatuna „Õigus ja tõde“.
„Libauudiste tegemine on olnud lihtsalt õnnestumine. Väike soon juttu puhuda sai lõpuks väljundi,“ nentis Gaute, lisades samas, et küllap hakkab nende tegemine siiski varsti lõpule jõudma.
„Pea 25 aastat on seda tehtud. Vanuse lisandudes näen, kuidas samad teemad käivad kogu aeg ringi, uut on vähe. Loen 1994. aasta libauudiseid ja vaatan, et jälle sama. Ainult poliitikute nimed vahetuvad, aga mured on kogu aeg ühed ja samad – õpetajate palgad, põllumeeste ikaldus,“ tõdes humorist.
Gaute märkis, et vahel ei jõua ise poliitikutega nalja tegemisel sammu pidada. „Aeg-ajalt tunnetan, et nood võtavad oma absurdsete avaldustega leiva käest ära. No, aga eks neid on muidugi palju ka, ega mina üksi jõua nende vastu saada!“
Eluga rahul
Gaute Kivistik rääkis, et vahel on tekkinud soov praegusele tööle käega lüüa. „Olen mitu korda mõelnud, et jätan kõik, hakkan hoopis laevaga sõitma (tal on väikelaevajuhi paberid – toim), las see suur mäsu käib mujal. Aga siis jälle mõtlen, et see oleks nagu lahinguväljalt põgenemine,“ lausus ta.
Tegelikult on Gaute oma eluga rahul – lapsed on terved ja ise ka. Tegemist kodus Riisipere majas on palju, ja sellist, mis meeldib. Nädalas võtab ta ette mõned üksikud tretid linna: tele- ja raadiotöö ning ürituste juhtimine. Suurema osa ajast on Gaute aga kodus, teeb tööd ja hoolitseb oma kolme väikese poja – Ats Joosepi, Iko Juliuse ja Ekke Joonase eest. Tema vanim poeg Taavet on juba täisealine. Elukaaslane Eneken Maripuu peab skulptori ametit.
Ühes on Gaute kindel – poliitikasse ta ei lähe. „Riigikogus istumise plaane mul pole. Ükskord ühes telesaates ütlesin küll, et tahan poliitikasse minna ja jätsin oma numbri kah. Ainus, kust helistati, oli Reformierakond. Ütlesid, et niikuinii keegi teine ei helista. Tunnistan ausalt, et ma ei oska poliitiku tööd teha – minus lihtsalt pole seda sisu, ehkki paljud tele- ja raadiostaarid on seda teed läinud,“ kinnitas ta.
Gaute märkis, et vahel ei jõua ise poliitikutega najla tegemisel sammu pidada. „Aeg-ajalt tunnetan, et nood võtavad oma absurdsete avaldustega leiva käest ära. No, aga eks neid on muidugi palju ka, ega mina üksi jõua nende vastu saada!“
Gaute Kivistik rahast:
„Minu jaoks on müstika need inimesed, kes oskavad säästa ja kelle kontod kosuvad. Mina ei ole veel Eesti Televisioonis nii rikkaks saanud. Mõned inimesed kohe oskavad raha hoida. Kui minul õnnestub pangaarvele saada 2000 eurot, siis ma ei julge toast ninagi välja pista. Mul on paar korda elus nii juhtunud, et raha tulebki arvele ja siis kohe juhtub midagi, kas laguneb ära või läheb põlema, ja kohe tuleb selle rahaga midagi teha. Aktsiate ostmiseks ei jätku mõistust ja pealegi pead siis pidevalt end kursis hoidma, kuidas aktsiatel läheb ja muretsema, mis mu 1000 eurost on saanud. Kas 1004 või 992 eurot? Kas sellel kõigel on ikka mõtet? Minu meelest on kõige parem minna ehituspoodi, osta mingi füüsiline asi ja panna oma maja külge. Tunnen suurt aukartust inimeste ees, kellel raha kogumine on õnnestunud.“
Gaute Kivistik alkoholist:
„Kunagi oli alkohol mu elu loomulik osa. Kui käisin õhtuid juhtimas või üritusi tegemas, siis oli kõik alkoholist läbi imbunud. Tarbisin seda tavainimese mõistes ikka päris suurtes kogustes. Võisin isegi kolm pudelit viina järjest ära juua. Siis sai õnneks isu täis. Ei tahtnud enam, mõistsin, et sellel pole mõtet. Kõik joomaõhtud kulgesid ju samamoodi – situatsioonid, kohad ja isegi jutud kordusid ning jõudsid samasse kohta välja. Lõpuks tead stsenaariumi juba peast.
Mul seisis üks Vana Tallinna pudel pikalt katlaruumis. Seisis, poolikult. Jäigi joomata. Praegu ehitan kodus sauna, aga pole kordagi mõelnud sellele, et pärast sauna hakkan õlut jooma. Olen oma sõpruskonnaga nii hakkama saanud, et viinavõtmisele enam ei mõtlegi. Alkoholi ei tekigi enam peolaua peale. Me ei näe viinavõtmises enam midagi uut, pole enam kuhugi areneda. Me oleme sõpradega õnnelikud, et oleme sellest võitlusest eluga läbi tulnud, kaotades sel teel küll suure hulga oma sõpru. Meil on nüüd õigus elada ilma viinavõtmise kohustuseta ja see on tohutult hea tunne.
Ma ei ole alkoholitarvitamise vastane. Mõtlen omaenda viinavõtmise aegadele heldimusega tagasi. Kui korralik töömees tahab nädala lõpus käe maha panna, mis siis teha, see on tema meelelahutus. Kõik ei mahu ju teatrisse ega kinosaali! Keegi peab viina ka võtma. Minul sai lihtsalt isu täis.
Minul läks hästi, kuid tean, kui raske see paljudele on. Nii raske, et ei saagi välja. Seepärast on eriti hea meel, et minul lihtsalt õnnestus aeg ära oodata, kus kõht lõplikult täis sai. Ilma igasuguste ampullide või lausujate ja süstide abita. Vist lihtsalt sain täiskasvanuks.“
Gaute Kivistik koos saate „Eesti Mäng“ kauaaegse assistendi Jaana Heeringsoniga.
Foto: ERR
