Eesti meeste rasked valikud Teises maailmasõjas

Lääne-Virumaa Keskraamatukogus käis ajaloohuvilistega kohtumas Hanno Ojalo, kes pidas loengu teemal „Eesti meeste rasked valikud Teises maailmasõjas”.

Ülle Kask

Sõjaajaloolane Hanno Ojalo rääkis, et kui NSV Liit 1940. aastal okupeeris ja annekteeris Eesti Vabariigi ja teised Balti riigid, teenis Eesti sõjaväes umbes 14–15 tuhat meest.

„Nendelt sõduritelt ja ohvitseridelt ei küsitud tollal mitte midagi, vaid neil kästi Eesti pagunid maha võtta ja asendada need punaste pagunitega,” kõneles Ojalo ja jätkas, et eestlasi sunniti astuma vastloodud Punaarmee territoriaalkorpusesse.

Kui aga Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel puhkes sõda, otsustas suurem osa korpusest, et nemad Stalini režiimi eest võitlema ei hakka ja 1941. aasta suvel Pihkva lahingute ajal läksid paljud sakslaste poole üle, andes ennast vangi. Paraku neil meestel väga hästi ei läinud. Enamasti viidi nad Ida-Preisimaale sõjavangilaagritesse, kust vabaneti alles 1942. aasta kevadeks.

„Seda ka suure surmaga,” märkis Ojalo. „Neid, kes olid n-ö asendamatud spetsialistid, hoiti vangis veel kuni 1942. aasta suveni. Üks neist, leitnant Karl Pärnoja, kes pärast oli soomepoiss, töötas saksa firmas kraanajuhina. Ta oli nii hea kraanajuht, et teda ei tahetud sellepärast minema lasta.”

Kui Eestis toimus 1941. aasta juulis ja augustis nn suvesõda, oli selle silmapaistvaks saavutuseks Tartu ülestõus punaste okupatsiooni vastu. „Aga siis selgus tõsiasi, et Suur-Saksamaa ei kavatsenudki Eesti Vabariigi iseseisvust taastada,” rõhutas Ojalo, lisades, et tollal käisid inimeste seas kuulujutud, et tegelikult on plaanis pool Eesti elanikkonnast saksastada ja pool Peipsi taha vedada.

Sõja esimestel aastatel võisid olla teatud hulgal eestlastel ka sellised illusioonid, et Saksamaa võidab sõja ja siis „küüditatakse” ennast koju tagasi. Paljud eestlased, kes ühinesid Saksa sõjaväega, teenides näiteks abiväeosades, julgestusgruppides või politseipataljonides, läksid sinna ainult sellepärast, et kätte maksta oma sugulaste ning sõprade eest, kes olid küüditatud, tapetud või arreteeritud. Need, kellel lähedasi ei olnud, olid vihased Eesti Vabariigi hävitamise ja Eesti okupeerimise eest.

 1941. aasta oli väga raske aasta ka sellepärast, et väga palju eestlasi sai surma nii ühel kui teisel poolel sõdides. Nendest, kes vene poolel ellu jäid, otsustas NSV Liidu juhtkond hakata rahvusväeosi moodustama. Nõnda sündis Eesti Laskurkorpus, mis saadeti 1942. aastal Velikije Luki alla sõdima. Nendes lahingutes avanes eestlastel jälle võimalus oma meelsust näidata ja valikuid teha. Välisrindel jooksis umbes 1000 meest sakslaste poolele üle.

Tohutu hulk eestlasi astus 1944. aastal ka vabatahtlikult saksa sõjaväkke. Seda korraldas kohaliku Eesti režiimi juht Hjalmar Mäe. Loodi 20. Eesti SS-diviis.

„Juriidiliselt püüti selle mobilisatsiooniga jätta meestele pettekujutelm, et kõik toimus Eesti Vabariigi nimel. Need, kes ei allunud mobilisatsiooni kutsele, pandi vangi,” nentis Hanno Ojalo.

„Teoreetiliselt võis ühe Eesti sõduri või ohvitseriga juhtuda selline lugu, et tal oli Teise maailmasõja jooksul võimalus teenida 5–7 erinevas sõjaväes. Oletame, et kõigepealt oli ta ausa Eesti kodanikuna Eesti sõjaväes. Siis, temalt küsimata viidi ta üle Punaarmee territoriaalkorpusesse, seejärel jooksis ta üle sakslaste poolele. Kui sõdur läks sakslastega tülli, põgenes ta Soome sõjaväkke,“ arutles ajaloolane.

„Suurem osa soomepoisse tulid 1944. aastal Eestisse tagasi. Siis oli jälle kaks varianti, kas mees jäi kodumaale ja ta mobiliseeriti Punaarmeesse. Kui ta aga läks edasi Saksamaale ja hiljem põgenes sealt läände, oli tal võimalus astuda USA sõjaväe abiüksustesse, ehitus- või töökompaniisse. Nii et, üks Eesti sõjamees võis päris rahulikult läbi mitme sõjaväe käia,” jätkas Ojalo.

Kui võrrelda Saksa ja Nõukogude okupatsiooni Eestis või teistes riikides, siis mõlemal režiimil oli sõjaajaloolase meelest palju sarnaseid jooni. Kuid Saksa korral oli mingisugune loogika: kui sa tegid oma tööd hästi ja ei rääkinud riigivastaseid jutte, võisid suhteliselt rahulikult elada.

NSV Liidus ei tähendanud see aga midagi. Sa võisid rääkida ustavat juttu või olla korralik tööline, aga kui käisid igasugused kampaaniad, näiteks erinevate rahvavaenlaste otsimine, ja selgus, et inimese päritolu oli kulaklik, ta sugulane oli politseinik või kaitseliitlane, võis temaga „pattude” pärast igasuguseid asju juhtuda.

Need ohvitserid, kes Punaarmees laskurkorpuses teenisid ja karjääri tegid, polnud pärast sõda kaitstud. 1950ndatel algas kodanlike natsionalistide vastane kampaania, kinni nabiti terve hulk laskurkorpuse ohvitsere, kes olid enne Eesti sõjaväes kaadriohvitserid olnud, nad mõisteti erinevates asjades süüdi ja viidi vangilaagritesse.

„Nõukogude režiimi mõte oligi see, et kõik pidid tundma hirmu. Isegi Stalini lähikonnas lõpuks ju tema kõige lähemad kaastöölised tahtsid sellest hullust lahti saada,” märkis Hanno Ojalo.

„Mida siis oleks pidanud üldse tegema väike riik, keda tabab sõja ajal kolm okupatsiooni: Vene, Saksa ja siis jälle Nõukogude Liit?” esitas sõjaajaloolane küsimuse. Ja vastas, et põhimõtteliselt Eesti elanikkonnal ega sõjameestel ei saanudki olla moraalseid ega eetilisi valikuid. Mingi koostöö okupatsioonivõimudega pidi ju olema, et elada saaks.

„Näiteks Taani ja Norra panid käed risti ja ootasid, millal lääneriigid nad vabastavad. Aga Eesti? Meil ei olnud inglasi ega ameeriklasi appi tulemas. Kahjuks oli Teises maailmasõjas väikestel riikidel võimalik valida kas halva või veel halvema vahel,” tõdes ajaloolane.

 

Hanno Ojalo on Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige, kes kirjutab enamasti Teisest maailmasõjast, et mälestada enda sõnul selles kohutavas tragöödias langenuid ja hukkunuid. Ta on kirjutanud Eesti sõjaajaloost üksi ja mõnede kaasautoritega kahasse ligemale 50 raamatut.

„Kui me ise sõjaajalugu ei uuri ega Eestist ei kirjuta, siis teised võivad seda tehes jama kokku ajada,” sõnas Ojalo Lääne-Virumaa Keskraamatukogus teda kuulama tulnud ajaloohuvilistele.

Eesti meestest, kes sõdisid Teises maailmasõjas Saksa SS-vägede koosseisus, on tema sulest ilmunud raamat „Leegion 1942-1945. Pikk teekond Heidelaagrist Prahani. Kriitiline ülevaade ühest kuulsast eesti väeosast.” (Kirjastus Ammukaar 2015).

Raamatus „Laskurkorpus 1942-1945. Pikk teekond Velikije Lukist Kuramaani.” (Ammukaar 2018) rullub lahti Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse lugu.

 

Sõjaajaloolane Hanno Ojalo Lääne-Virumaa Keskraamatukogus.

Foto: Ülle Kask