Peep Pihlak ja tema iseäralik akadeemia

Paljudele Virumaa muusikasõpradele on Peep Pihlaku nimi ja nägu väga tuttavad. Uuris ka Kuulutaja, mis andekal muusikamehel parasjagu teoksil on.

Seidi Lamus-Tšistotin 

Peep, mis asi on Moonaküla Muusikaakadeemia?

See on vabaühenduslik kultuuri- ja seltsielu edendav sõltumatu institutsioon. Olen küll ise selle algataja ja vedaja, aga mul on palju kaaslasi, kellega erinevaid projekte teeme. Materiaalses mõttes sel akadeemial suuri haldusi ja objekte pole, enamus toimingutest leiab aset mu garaaži taga, kunagise saunakökatsi asemele ehitatud väikeses kodustuudios. Aga muusika ja muude vahvate asjadega tegelemiseks ei pea ju olema alati sammastega paleesid.

Akadeemia peaeesmärk on hoolitseda selle eest, et elu oleks huvitav. Tegelengi just kreedo sõnastamisega ja hetkel kõlab mitteametlik versioon nii: „Kui elu on mäng, siis Moonaküla Muusikaakadeemia on mäng mängus. Kui elu ei ole mäng, siis Moonaküla Muusikaakadeemia lisab elule mängulisust.“

Usun, et inimesed saavad ise palju ära teha, et nende elu kulgeks põnevalt. Tuleb vaid enda jaoks selgeks mõelda, mis on need sihid ja väärtused, mis sind rõõmustavad. Kui need küsimused klaarid, tekib kohe ka mõttekaaslasi ja polegi muud, kui anna aga tuld.

Kellega sina oled ühinenud?

Neid on palju. Üks väljund meie iseäralikul akadeemial on hariduslik, olen magistrikraadiga muusikaõpetaja. Ametlik töökoht on mul Kaurikoolis, kus õpetan lastele pillimängu. Akadeemias käivad aga rohkem täiskasvanud. Musitseerime. Räägime. Kirjutame sõpradega vahel ka ise muusikat. Näiteks on päris paljud kuulsate meestetantsupidude lood ja laulud sündinud Moonakülas.

Akadeemia tiiva all tegutseb tegelikult mitu formaati. Näiteks Muusikapatrull, mida teen koos sajakonna meetri kaugusel elava suurepärase susafonimängija Vallo Vildakuga. Meie missiooniks on osaleda rõõmsatel üritustel ja uurida, kas seal on ikka piisavalt muusikat. Võib juhtuda, et sündmus on valgunud suurele territooriumile ja mõnes kohas on nagu imelikult vaikne – siis me asumegi tegutsema.

Oleme mitteagressiivne turvapatrull ja enne ikka küsime inimestelt, kas ka nende arvates võiks seal muusikat olla. Alguse sai see patrullivärk kunagi Võsu Muusikapäevadel, kus tekkis tunne, et nii ilusa nimega festivalil võiks kogu küla olla muusikaga kaetud – nii me olukorda lahendama asusimegi.

Teine akadeemia all tegutsev formaat on Muusikakiirabi – see on n-ö viimase minuti teenus, kus oluline roll tublil muusikavelskril, laulval kitarristil Toomas Krallil. Kui keegi näiteks avastab, et olulise inimese sünnipäev või mõni muu tähtsündmus on ununenud ja vajalik ettevalmistusaeg lootusetult möödas, siis võib helistada MMA kiirabiosakond. Kui vähegi võimalik, on meie brigaad õigel ajal õige akna all ning lahendab kiirteenusena äreva olukorra.

Muidugi pakume ja vahendame ka tavapärasemaid teenuseid, tantsuõhtute sisustamisest soliidsete kontsertkavadeni. Siinkohal tõstaksin esile ülemöödunud suvel Rakvere Salaaia kontserdisarja puhul ellukutsutud ansamblit „Graniidi 17“. Selle koosluse tuumiku moodustame koos Jäääärest tuntud muusiku Tõnu Timmiga, kellega oleme semud tudengiaegadest.

Kuidas Moonaküla rahvas akadeemia vastu on võtnud?

Üllatuslikult hästi. Tegime mõnikord suvel hommikuti aias erinevate bändidega proove ja siis mõne tunni pärast sain sotsiaalmeedias sõnumeid, kus inimesed tänasid toreda muusikaelamuse eest. See annab nii meeldiva tunde, et Moonaküla on mõnusa atmosfääriga kant, kus inimesed naudivad muusikat. Isegi siis, kui tegemist on proovidega.

Tean, et kevadine menukas emadepäeva kontsert on ka sinuga seotud.

Kui mõnest sündmusest, mille järgi hing igatseb, on puudus, siis on alati võimalik proovida seda ise teha. Nii tekkiski emadepäeva eel tunne, et tahaks korraldada midagi ilusat ja värsket. Kuna ise esinen üsna sageli koos oma kitarristist pojaga, siis arutlesin, et kindlasti on veel isasid, kes oma lastega võiksid musitseerida.

Sündisid täiesti imelised projektid ─ Üllar Saaremäe, Andrus Albrecht, tuntud tippjuht Dave O´Brock, Päär Pärenson (J.O.C), Marek Inno ja paljud teised Lääne-Virumaaga seotud tublid mehed kinkisid oma lastega täissaalile südamliku elamuse.

See idee sai teoks paljuski tänu Eduard Salmistule, sest tema juhitav Buena Vista Sofa Club on paraja suurusega paik, kus selliseid, natuke teistsuguseid üritusi hea meelega ette võetakse.

Kas midagi on ka lähiajal tulemas Moonaküla Akadeemia eestvedamisel?

Ikka, midagi on alati plaanis. Peagi – 11. novembril on ju isadepäev! Kuna kevadel viskasin emade suunas palli õhku, et sügisel võiks isade auks midagi samalaadset sündida, siis nüüd ongi BVSC-s oodata taas üht vahvat koguperekontserti.

Tore seltskond emasid ja lapsi on igatahes tulemas – Marge Niller koos poeg Taavetiga (Curly Strings), Elo Üleoja oma lastega… esinejate nimekiri on kaunis.

Peep Pihlak kitarril musitseerimas.

Foto: MMA