1569: algas loteriide võidukäik
Täna, 450 aastat tagasi ehk 11. jaanuaril 1569. aastal korraldati Londoni Saint Pauli katedraalis kuninganna Elizabeth I eestkostel esmakordselt inglaste jaoks loterii.
Allan Espenberg
Kuigi ka varem oli mitmes riigis loteriisarnaseid sündmusi toimunud, saadi just Inglismaal aset leidnud meelelahutusüritusest suuremat indu taoliste ettevõtmiste korraldamiseks mujalgi Euroopas ja ka väljaspool Euroopat.
Kõigele lisaks oli 11. jaanuaril 1569. aastal toimunud ürituse näol tegu esimese n-ö kaasaegse ja ka ühe esimese riikliku loteriiga maailmas, sest see polnud mõne suvalise kaupmehe või lordi initsiatiiv, vaid algatajaks ja korraldajaks oli viimane Tudorite soost Inglismaa ja Iirimaa monarh Elizabeth I, kes valitses aastatel 1558–1603.
Tema võimuaega on nimetatud Inglismaa kuldajastuks, sest sellal arenes väga jõudsasti kultuur, näiteks kerkis esile Shakespeare. Samuti tugevdas kuninganna oskuslik poliitika Inglismaa positsioone maailmas. Elizabeth I on üks tuntumaid ja armastatumaid monarhe Inglismaa ajaloos.
Aga 1560. aastatel oli Inglismaa sattunud väga raskesse majanduslikku ja poliitilisse seisu, mistõttu riigikassas polnud enam piisavalt vahendeid. Sellele vaatamata tunnetas noor kuninganna positiivsete muutuste vajalikkust ja otsustas astuda üsna riskantse sammu. Kuigi nõunikud soovitasid kuningannal abielluda mõne välismaa mõjuka ja rikka monarhiga, talitas Elizabeth I hoopis teisiti.
Ta mõtles koos abilistega välja esimese suuremahulise riikliku loterii maailma ajaloos ja hakkas seda ellu viima. Idee selleks sai kuninganna varem korraldatud taolistest üritustest Itaalias. Loteriist saadav raha oli mõeldud ühiskasutuses olevate objektide (sillad, teed, sadamad) ehitamiseks, parandamiseks või rekonstrueerimiseks.
Kuninganna korraldusel trükiti umbes 400 000 loteriipiletit, kusjuures ühe pileti hinnaks oli 10 šillingit. Alguses kulges loteriipiletite müümine väga aeglaselt, sest tegu oli ikkagi täiesti uue asjaga inglaste jaoks ja keegi ei julgenud raha kergelt välja käia. Seetõttu määras kuninganna kellegi John Johnsoni loteriidirektori ametikohale, andes talle ülesandeks tagada, et kõik inimesed ostaksid pileteid.
Et loteriis osaleks maksimaalselt inimesi, siis tehti üks omapärane järeleandmine: kõik piletiomanikud lubati vabastada vahistamishirmust, kui nad peaksid mõne väärteo toime panema. See vastutulek ei kehtinud küll raskete kuritegude, nagu näiteks tapmise, piraaditsemise või reetmise puhul.
Auhinnad
Auhinnafondi suuruseks oli 5000 naela, millest 3000 maksti välja sularahana, 700 naela köögiserviisidena, ülejäänu aga vaipade, mantlite, voodiriiete ja muude esemetena. Kõik auhinnad pandi vaatamiseks välja kuninga juveliiri Anthony Derricki kaupluses, et soovijad saaksid tutvuda, mida neil on võimalik lotopiletit ostes võita.
Auhindade loosimine algas 11. jaanuaril 1569. aastal ja kestis ööpäevaringselt kuni 6. maini. Võitjaid oli palju: mõni võitis raha, mõni väärisesemeid (näiteks gobelääne), mõni isegi kulda. Kuigi alguses ei saadud vedama, siis lõpuks osutus loterii erakordselt edukaks, mistõttu saadi loteriipiletite müügist kokku väga palju raha, nii et veel samal aastal suudeti restaureerida vanad meresadamad Londonis. Raha jätkus teistegi objektide rajamiseks ja korrastamiseks.
Kuna esimene loterii korraldamise katse osutus üle ootuste kordaläinuks, siis hakati neid Inglismaal läbi viima ka järgnevatel aastatel. Loteriid muutusid inglaste elulaadi tähtsaks osaks ning nendest oli suur kasu paljude suurte kultuuri- ja transpordiobjektide püstitamisel. Nii kasutati loteriidest saadud raha näiteks Briti Muuseumi ehituse lõpetamiseks, uute sildade, sealhulgas Westminsteri silla ehitamiseks, Londoni akvedukti rajamiseks, Virginia koloniseerimiseks jne.
1698. aastal kuulutati kõik pisikesed eraloteriid väljaspool seadust olevateks, mistõttu jäi lotomängijatel ainsaks võimaluseks mängida ametlikku ehk riiklikku lotot, millest saadud kasum ei läinud mõne üksikisiku taskusse, vaid riigi arendamiseks. Seda seadust õnnestus revideerida alles 20. sajandil, kui hakati taas mõningaid eraloteriisid aktsepteerima.
Mõnikord saavutas loterii sedavõrd suure populaarsuse, et muutus selles osalejatele isegi eluohtlikuks. Näiteks 1755. aastal leidis aset lotomaania ning peast segaseks läinud inimesed lausa murdsid uksi maha, et kiiremini osta ihaldatud pileteid.
Loteriisid korraldati Inglismaal ligi kaks sajandit kuni 1826. aastani, mil nende vastased saavutasid edu ja suutsid seadusandlikult loteriide läbiviimise keelustada. Põhjuseks toodi asjaolu, et loteriid on jumalavallatud ja häbitud üritused. Sellele vaatamata toimus edaspidigi loteriisid, kuid need leidsid aset salaja ja põranda all.
Loterii Eestis
Ka näiteks Ameerika Ühendriikides oli riigiloterii väga populaarne ja tõi sisse palju raha. Juba enne riigi täielikku iseseisvumist, aastatel 1744–1776 toimus seal enam kui 200 erinäolist loosimist. Hiljem sai loteriide üheks korraldajaks USA esimene president George Washington. Ameeriklasedki ehitasid saadud rahadega uusi maanteid, sildu, kirikuid, ülikoole, raamatukogusid.
Aga Eestis hakati esimesi loteriisid korraldama arvatavasti 18. sajandi esimesel poolel, kui selleks andis loa Tallinna raad. Loteriitulusid kasutati hoolekande- ja parandusmajade rahastamiseks ning vanglate ehitamiseks.
Kuid esimesed kirjalikud teated loteriidest pärinevad juba 3.–2. sajandist eKr, kui Hani dünastia ajal korraldati neid Hiinas. Osaliselt kasutati sealsete lotopiletite müügist teenitud raha ka näiteks Suure Hiina müüri tarbeks. Esimesed loteriid Euroopas leidsid aga aset Vana-Roomas, kui rikkad patriitsid külvasid erinevatel lõbustusüritustel oma külalisi üle kingitustega, kasutades vahendina loteriipileteid.
Kaasaegses Euroopas peetakse üheks esimeseks kuulsa flaami kunstniku Jan van Eycki lese poolt 15. sajandi keskel korraldatud loteriid, mille tulud suunati vaeste linlaste toetamiseks. Umbes samast ajast pärinevad teated loteriist ka Itaalias.
