Üllar Saaremäe toob Vihula valla ühe rehe all lavale uuslavastuse „Üks pealuu Connemaras“, kus peategelane püüab varju leida kuulujuttude eest.

Tõnu Lilleorg

Nii saavad mängitud kõik kolm Martin McDonaghi näidendit, mis kuuluvad samasse triloogiasse. Rakvere Teater mängib praegu samuti Saaremäe lavastatud „Leenane`i kaunitari“ ning aastatuhande vahetuse paiku oli laval „Üksildane lääs“.

Üllar, kas uuslavastusel on sisulisi seoseid „Leenane´i kaunitariga“?

Noh, küla, milles tegevus toimub, on sama, inimesed räägivad samadest inimestest. Otsene seos on selles, et „Pealuu“ tegevus toimub umbes kuu aega pärast Mag Folani (teda mängib Ines Aru) matuseid. Ines kehastab nüüd Maryjohnny Raffertyt, nii võib öelda, et tädid seal külas on üsna Inese nägu. Ainulaadne nende kolme näidendi puhul on see, et keegi ei jää millestki ilma, kui ta ei ole eelmist näidendit näinud. See ei ole selline kriminaaltriloogia, et peaks kõike nägema, et lõpuni jõuda. Iga näidend on omaette tervik.

Eveliis.blogspoti arvustuse järgi on McDonaghi näidendid suurepärane materjal „esimasendustükiks“.

Kui McDonaghi näidendeid nimetatakse väga depressiivseteks, siis eks need nii ka kirjutatud on. Aga mina näen seal pigem sellist musta huumori poolt. Ma ei ole eelmist ega nüüdset lavastust tehes rõhunud ängile ega totaalsele vihkamisele, mida tõesti võib tema tekstidest välja lugeda, kui tahta, aga ma arvan, et autor ei ole päris nii neid asju kirjutanud. Kummalisel moel töötavad näidendid ka ühel teisel tasandil, ehk inimesed ei pea olema üksteise vastu totaalselt kurjad, selliseid asju lihtsalt juhtub, nagu seal juhtub.

Kas tükk räägib kinnisideedest?

Kinnisidee jah ühel mehel on see, et saada parimaks kriminalistiks selles külas –  kus ta on ilmselt niigi ainuke politseinik, no ehk on veel üks vahetusmees naaberkülast. See külake on tõesti suhtelisest pisike ja laotub teepervele. Kinnisidee liigub ka külarahva seas suust suhu, seesama, et Hannes Kaljujärve mängitud Mick Dowd on mõrvar. Ehitatakse ühe mehe selga müüt. Ta tõesti on, nagu ta tunnistab, oma naise surnuks sõitnud, selle eest ka vangis istunud. Sealt tagasi tulles ei vabane ta ikkagi sellest kuulujutukammitsast. Kujutan ette, et see mees on äärmiselt üksi ja ainuke, kes talle seltsiks käib, on seesama Maryjohnny, et tema juures puskarit võtta. See kuulujutu või müüdi loomine, see suust suhu kantud lugu, mida inimesed hakkavadki lõpuks uskuma, on äärmiselt oluline teema.

Tahad sa pakkuda publikule äratundmist või ka uusi seoseid?

Mõlemad teemad, mida sa nimetasid, oleks päris hea, kui saaks kätte. Ma tahan teha lugu, mis puudutab igal juhul, ja ma tahan, et see lugu ei ununeks kohe pärast seda, kui oled saalist välja astunud. Et neid paralleele, kasvõi mõttelisi, kas nüüd otse enda eluga või siis mingisuguste kogemustega võiks küll vedada. Kindlasti ei ole see tükk selline vahva vaatemäng, et võtke lapsed kaasa ja küll saab mürtsu. Pigem võib-olla jah kutsuks see mõtisklusele iseeenda sees. Ma mõtlen takkajärele.

Üllar Saaremäe on varem lavastanud triloogia esimese osa „Leenane`i kaunitar“ ja külastanud ka samanimelist küla Iirimaal, kus näidendite tegevus toimub. Foto: Heigo Teder

______________________________

Ainult 1 küsimus

„Connemara“ peaosaline Hannes Kaljujärv, mängisite lõppeval hooajal ka „Jane Eyre´is“, mis teid toob Rakverre?

Rakvere on üks paik Eestimaal, kus mul on hea olla. Siin on suurepärane teater väärikate näitlejatega, siin on tammik, siin on lahked inimesed, siin on turg. Selles paigas on väge ja uhkust. Oma rõõmuks olen ka mina hetketi selle teatri ja seeläbi ka Rakvere linna juurde kuulunud ja ma loodan, et minu tallatud rada Rakverre ja tema teatrisse ei rohtu veel niipea.