Lauljanna Sirje Puura – 70!

lauljanna1977

Sirje Puura pidas 6. veebruaril 70. juubelisünnipäeva. Teeme sel puhul väikese tagasivaate primadonna karjääri algusajale.

Marvi Taggo

Rahvusooper Estonia tähistab oma kauaaegse opereti- ja ooperisolisti sünnipäeva 15. veebruaril Pál Ábrahámi operetiga „Savoy ball“. Kuidas jõudis aga primadonna lavalaudadele?

Sirje Puura sai oma tuleristsed operetis ja siis loodeti, et ta jääb operetile truuks. Jäigi! Kuid toona teati Sirjest veel vähe.

Lavastaja Sulev Nõmmik aga juba nägi noores artistis kõige olulisemat – kõike seda, mida on vaja opereti jaoks: „Sirje Puural on see „püha kolmainus“: loomulik teksti andmine, vokaal ja hea lavaline liikumine.“

Sirje teatritee oli siis veel alguses. Ka tema lemmikroll on pärit karjääri algusajast, mil Sirje oli Tallinna Konservatooriumi üliõpilane ja Georg Ots lavastas Konservatooriumi ooperistuudios Giacomo Puccini „Madame Butterflyd“. Ooperi nimiroll jäigi Sirje lemmikrolliks.

Lapsepõlvest

Kuue aastaselt hakkas Sirje käima tuttpõlvikud jalas Tartu Vanemuise teatri juures balletiringis, nii nagu väikesed tüdrukud ikka.

„Meid oli kaks rühma, vanemad ja nooremad. Mina kuulusin nooremasse. Kuna tantsijaid oli piisavalt, siis lavastas Vanemuise balletitantsija Ernst Raiste lasteballeti „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“. See lavastus ei kuulunud teatri repertuaari, vaid käisime esinemas mööda Eestit, peamiselt Tartu maakonnas. Tore on meenutada, et sellest balletiseltskonnast on tänaseks saanud arste, õpetajaid, kultuuriinimesi jne,“ rääkis Puura toonasele tagasi vaadates.

„Sai ka tantsitud ooperis „Aida“ ja tänu sellele on isegi ooperi meessolistide laulupartiid peas. Mulle tundubki, et teatris sai rohkem aega veedetud kui koolis. Sealt on pärit ka kiindumus operetti ja ooperisse,“ arvas lauljanna.

„Siis tuli aeg, kus sai juba telekast lindistada Estonia teatri „Mam’zelle Nitouche’i“, kus olid peaosades Helgi Sallo, Voldemar Kuslap, Endel Pärn. Super! Kõik laulud olid peas! Nii see läks!“ jätkas ta.

Pärast konservatooriumi

Pärast konservatooriumi oli Estonias Puura esimeseks rolliks Rose-Marie Rudolf Frimli operetis „Rose-Marie“, samas rollis asutus üles ka Helgi Sallo.

„Kartsin, et hakkan teda alateadlikult jäljendama. Püüdsin leida kõiges ennast, mitte kopeerida. Ja ma arvan, et see õnnestus mul. Rose-Marie oli raske, kuid väga meelitav ülesanne,“ rääkis primadonna.

Teatris on omamoodi kinnismõte: pahatihti on nii, et osatäitjad, kelle tutvus algab samast rollist, on justkui rivaalid. Aga erand kinnitas reeglit. Sirjest ja Helgist said head kolleegid. Helgi istus Sirje etenduste ajal saalis ja hiljem peeti ühiselt aru ühe või teise rolli üle.

Kui Sirje Puura mängis Moskva lavastaja Georgi Ansimovi lavastatud Isaak Dunajevski operetis „Kaks kevadpäeva“ kaksikrolli, oli lavastaja arvamus kokkuvõtvalt lühike ja täpne: „Tavaliselt mõtleb ilusa häälega lauljatar, et selles kogu meisterlikkus ongi – ilusti laulda. Aga Sirje Puura on heas mõttes selle reegli vastane. Tema teeb tööd kõiki oma näitlejavõimeid appi võttes. Ta mõtleb ise. Ja see on suur pluss.“

Tähtsad rollid

„Kui kaksikroll „Kahes kevadpäevas“ oli sportlik ettevalmistus, siis „Boheemi“ Mimi andis lootust laulda „Pajatsite“ Neddat. Järgnev roll Francis Poulenci lühiooperis „Inimhääl“, oli mulle kui noorele lauljale lausa eksperimendiks. Mono-ooperis on ju ainult üks osatäitja, kes peab publikut köitma ja ooperit vedama ligikaudu 45 minutit,“ rääkis primadonna.

Lavastaja Boris Tõnismäe oli mõnda aega mõtisklenud, kui õige riskiks? Lavastajana teadis Tõnismäe, et Sirje Puurat on näitlejana võimalik kohandada erinevatesse situatsioonidesse. See oligi üks põhjus, miks lauljannale usaldati „Inimhääles“ osa. Ja risk õigustas end.

On ju vana tõde, et teater on koht, kus vahest usalduse võitmine polegi nii raske, kui hiljem selle hoidmine. Korraks võib ka mõne nipiga publikut ära võrgutada, kuid Sirje Puura puhul oli juba varakult selge, et tegemist on teatriinimese, särava lavakuju ja töörügajaga.

 

Sirje Puura ja Hendrik Krumm 1977. aastal ooperis „Boheem“ Mimi ning Rudolfina.Allikas: Rahvusooper Estonia arhiiv