Kaitseliidu kolmas algus – 17. veebruar 1990
Sissejuhatuseks tuletan põgusalt meelde Kaitseliidu varast ajalugu. I maailmasõja lõpuga 11. novembril 1918 lõppes Eestis Saksa okupatsioon. Samal päeval loodi riigi kaitseks relvastatud kodanike liit – Eesti Kaitse Liit, mille ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder ja juhatuse esimeheks Johan Pitka. Virumaa ja Rakvere linna Kaitseliidu ülemaks määrati Nikolai Reek. Tegutseti põhikirjata, kuid põhimõttega „ausa tahtega isamaa heaks“.
Alanud Vabadussõjas astusid esimestena enamlastele vastu kaitseliitlased. Pärast Tartu rahu sõlmimist kaotas organisatsioon vajalikkuse ja tegutses rohkem kütiseltsidena. 12. augustil 1920. aastal Kaitseliidu tegevus lõpetati.
Paar nädalat pärast bolševike mässukatset 1924. aasta 1. detsembril kehtestas kindralleitnant Johan Laidoner Kaitseliidule 17. detsembril ajutise põhikirja, millega kutsuti organisatsioon taas ellu.
2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, millega määrati kogu organisatsiooni juhtimine ja tegevus. Siia kõrvale tekkisid ka Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred.
2. juunil 1940 marssis punavägi Eestisse. Samal päeval saadeti malevatesse käsk Kaitseliidu relvad kokku korjata ja sõjaväe ladudesse ära anda. Algas Kaitseliidu likvideerimine.
2. juunil 1940 andis vabariigi president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse. Kaitseliidu varad (Kaitseliit oli enne 1940. aastat Eesti Evangeelse Luteriliku Kiriku järel teine maa- ja kinnisvara omanik Eestis) läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.
Kaitseliidu kardetavust näitas seegi, et esimestena likvideeriti Nõukogude Liidu repressiivorganite poolt Kaitseliidu ohvitserid.
Kolmanda alguse sai Kaitseliit 17. veebruaril 1990. aastal Järvakandis, kus organisatsioon taasloodi. Juba varem oli tekkinud omaalgatuslikus korras üle Eesti Kaitseliidu üksuseid või klubisid, mis kandsid sama eesmärki. Otepääl oli niisugune üksus juba 1989. aastal ning Rakveres moodustati see 16. jaanuaril 1990. aastal.
Rahvarinde aeg oli läbi ja kuna rahvamälus oli kustumatuna Kaitseliit kui Nõukogude Liidu suurim hirm, siis pole ime, et just Kaitseliit sai esimeseks vajalikuks ja taasloodud riiklikuks organisatsiooniks. Seda näitas ju samaaegne rakukeste tekkimine üle Eesti.
Ühte või teist pidi olid algatajad seotud kas muinsuskaitseseltsi või kodanike komiteedega. Siin tuleb au anda Kalle Ellerile, mehele, kes otsustas liita üksused ja taastada Eesti Kaitseliidu. Tema oli sel ajal ainuke, kes tegelikult teadis, mida ettevõtmiselt loota ja kuidas edasi minna.
Nii saabusidki Kaitseliidu üksuste esindajad 17. veebruaril 1990. aastal Järvakandi kultuurimajja ja panid aluse taastatud Eesti Kaitseliidule. Teedele olid välja pandud vaatluspostid, et poleks üllatusi. Tulijate seas välistas kontvõõrad üksteise nägupidi tundmine. Eller tundis isiklikult üksuste juhte ja need omakorda kaasatulijaid.
17. veebruaril 1990. aastal kella 12.07-ks kirjutasid 125 inimest alla dokumendile, millega taastati Eesti Kaitseliit kui üleriigiline organisatsioon. Kohalolijaid oli rohkem, kuid allkirja mitteandmise põhjused on nende teada – olime ju okupatsiooni tingimustes ja KGB vaateväljas. Taastatud Kaitseliidu ülemaks valiti Kalle Eller.
Kokkutulnutel oli palju küsimusi, osa jäigi vastuseta. Kõigile oli aga selge, et ühtsesse üle-eestilisse organisatsiooni koondununa oleme arvestatav jõud ja hoiatus Nõukogude Liidule, meeldetuletus minevikust. Kaitseliidu taasloomine oli kaudses mõttes Kalevipoja ärkamine.
Kalle Elleri isepäisus ja jonnakus päästis organisatsiooni politiseerumisest. Käis kemplus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja Eesti kodanike komiteede (EKK) vahel. Nii otsustati, et kuni Eesti Vabariigi oma valitsuse moodustamiseni allutatakse Eesti Kaitseliit eksiilvalitsusele. Kontakt loodi läbi eksiilvalitsuse sõjaministri härra Jüri Toomepuu.
Üle Eesti oli hoos Kaitseliidu kasv. Lihtsad Eesti inimesed, kes leidsid, et isamaa kaitsmine pole pelgalt tänavale tulek, vaid alaline valmidus ja tegutsemine, liitusid Kaitseliiduga. Kogu 1990. aasta oli Kaitseliidu formeerimise aasta.
17. märtsil 1990. aastal moodustati Ida-Viru lipkond ja sama aasta 2. aprillil Lääne-Viru lipkond. Kokku moodustasid need Viru maleva.
Kuna ajad olid Nõukogude Liidu jaoks keerulised, siis erilist huvi KGB Kaitseliidu vastu ei tundnud. Püüti hankida infot, jälgiti tegevust, aga otsest sekkumist polnud. Arvan ,et paljuski oli selle põhjuseks kartus ennesõjaaegse Kaitseliidu ees.
Küll aga oli Kaitseliit pinnuks iseseisvunud Eesti Vabariigi valitsusele, mis püüdis rõhku panna Kodukaitsele. Läks kaks aastat enne kui 28. aprillil 1992. aastal arvati Kaitseliit kaitsejõudude koosseisu. Selle ajaga loodi Kaitseliidu struktuur ja nägu, mis on väikeste muutustega säilinud tänaseni. Siin tuli tõeks Johan Pitka öeldu „Eestit kaitsevad mehed, mitte relvad – küll neid leiame.“
Rõõm on tunnistada, et Kaitseliidu vaim, mille sümboliks on põhjakotkas, on tegelikult üks väheseid Teise Maailmasõja eelse Eesti Vabariigi väärtusi, mida on õnnestunud tänaseni säilitada. Ja üsna eheda, originaalilähedase ning elujõulisena, veel moodsamate tiibadega uutele põlvkondadele pärandada.
Eesti eest surmani.
Ants Silm,
Kaitseliidu taastajaliige,
taastatud Viru maleva esimene pealik
Eesti Kaitseliidu Konverentsi otsus
Eesti Kaitseliidu konverents otsustab:
- Taasluua Eesti Kaitseliit
- Seoses okupatsiooni tingimustega ja sellega, et Eesti Vabariigi seaduslik valitsus ei ole võimeline oma võimu teostama, peatada Eesti Kaitseliidu 1931. a põhikiri ja vastu võtte ajutine põhikiri.
- Moodustada Eesti Kaitseliidu Keskkogu valimisteni Kaitseliidu ajutine juhtimiskeskus, soovitada juhtimiskeskusele Vanematekogu kandidaadid.
- Tagada Eesti Kongressi saadikute valimiste kaitse.
Taastatud Kaitseliidu ülemaks valiti Kalle Eller.
Vanematekogusse valiti Anneli Ammas, Juhan Kõdar, Jaanus Paal, Ants Raudsepp, Valdur Raudvassar, Tõnu Saar, Ülo Uluots, Jaak Unt.
Kaitseliidu taastamise mälestusmärk Järvakandis.
Foto: erakogu
