1799: Venemaal keelati valsi tantsimine
220 aastat tagasi, 1. märtsil 1799. aastal keelustas Venemaa keiser Paul I valsi tantsimise. Tugev opositsioon tekkis valsi vastu aga ka teistes riikides.
Allan Espenberg
Valss ilmus Kesk-Euroopasse 18. sajandi lõpus. Arvatakse, et tants sündis kusagil Saksamaa ja Austria kandis ning muutus populaarseks 1780. aastatel Viinis. Tantsu kasutas Mozart oma ooperis „Don Giovanni“ (esiettekanne 1787) ja Goethe mainis seda oma romaanis „Noore Wertheri kannatused“ (ilmus 1774).
Ka Hispaania helilooja Vicente Martín y Soleri koomilises ooperis „Una cosa rara“ (esietendus 1786) esines valssi: koguni mitu paari tegelesid samaaegselt valsi tantsimisega. Siiski tehti selle tantsustiili aadressil rohkem kriitikat kui avaldati poolehoidu.
Valssi peeti labaseks tantsuks
Venemaa puritaanlik kõrgseltskond võttis valsi vastu väga jahedalt. Esijoones peeti seda liiga vabameelseks, vulgaarseks, amoraalseks, ebasündsaks, häbiväärseks. Tantsu vastased tõstsid suurt lärmi eeskätt sellepärast, et valss lubas partneritel olla teineteisele väga lähedal. Ka paljud emad ei lubanud oma tütardel seda tantsu tantsida.
Senimaani olid enamuses tantsudes partnerid puudutanud teineteist vaid sõrmeotstega, aga uue tantsuga tuli suur muutus: valsi ajal hoidis mees oma kätt naise pihal, mida peeti moraali ja traditsioonide räigeks rikkumiseks. Mõne meelest oli see lausa ülim kõlvatus. Eriti pahased olid usutegelased, kelle meelest polnud valss midagi muud, kui labane ja patune tants.
Kui valss jõudis Venemaale, siis ei kiitnud seda heaks ka valitsejad: selle olemasoluga ei tahtnud leppida ei keisrinna Katariina II ega keiser Paul I, kusjuures eriti suur valsivastane oli Pauli abikaasa Maria Fjodorovna. Nii juhtuski, et Paul I keelas erimäärusega valsi tantsimise Venemaa õukondades.
Aastatel 1796–1801 valitsenud Paul I põhjendas valsi keelustamist asjaoluga, et mees peab valssi tantsides hoidma daami kahe käega, kuid seda peeti korralikus seltskonnas lubamatuks. Lisaks põhjendati keeldu ka sellega, et valsiliigutused on ebaviisakad ja naiste väärikust alandavad.
Samas oli liikvel kuulujutt, et keelu põhjus oli hoopis mujal: nimelt polevat kohmakas keiser saanud selle tantsu tantsimisega hakkama ja kukkus valsi keerutamise ajal käpuli. Maha kukkudes olevat ta märganud juuresviibivate inimeste näos irvitust, mis ajas ta nii marru, et otsustas sedavõrd karmilt reageerida.
Siiski lubas Paul I aeg-ajalt valssi õukonnas tantsida, kuid sellelgi oli oma põhjus. Keiser armus noorde kaunitari Anna Lopuhhinasse, kuid naine oli suur tantsuhuviline ja pidas valssi parimaks tantsuks. Et rahuldada Anna tantsukirge, korraldas Paul I balle, kus lubati ka valssi tantsida. Seejuures hindas keiser kõrgelt võimalust hoida tantsimise ajal Annat võimalikult enda lähedal ja sosistada naisele kõrva meelitusi.
Valsivastased ka Euroopa riikides
Kui Paul I suri, siis ei julgenud Maria Fjodorovna pojad – Aleksander I ja Nikolai I – ema soovist üle astuda ja valsikeeldu tühistada. Paul I järeltulijana troonile saanud Aleksander I (valitses 1801–1825) pidas valssi samuti liiga vabameelseks, vähemalt sõnades. Isegi reformimeelne riigimees Mihhail Speranski kirjutas tollal oma tütrele: „Väga kahju, et tobe valss on asunud prantsuse kadrillide asemele, kuid on lootust, et see muutub meilgi sama väetiks ja naeruväärseks, nagu mitmes riigis on juba juhtunud.“
Venemaa oli üks esimesi riike maailmas, kus valss kihutati ballisaalidest minema, kuid ta polnud sugugi ainus. Ka teistes riikides tekkis valsi vastu tugev opositsioon. Näiteks Suurbritannias, kuhu valss jõudis 1797. aastal, tegi valsivastase avalduse 1812. aastal kuulus luuletaja George Gordon Byron isiklikult, pühendades sellele satiirilise poeemi „Waltz“.
Üks prantsuse kirjanik olevat täheldanud: „Ma saan aru, miks emadele meeldib valss, aga miks nad lubavad seda tantsida oma tütardel?“ Aga Saksa keisri õukonnas oli valss keelatud koguni 1888. aastani. Viinis aga lühendati valsitantsu pikkust ja üle kümne minuti ei tohtinud valss kesta.
Vaatamata keelule tantsiti valssi samas eraballidel Venemaal rohkesti ja pärast 1812. aasta sõda prantslastega muutus valss koguni üheks armastatumaks tantsuks. Aga eriti läks valss moodi pärast Viini kongressi 1815. aastal, kui päeval lahendasid diplomaadid Euroopa poliitilisi probleeme, aga õhtuti vihtusid tantsu seltskonnaüritustel ja ballidel, kus peaosa oli valsil. Tollal külastas Viini suur hulk tähtsaid inimesi – kuningaid, keisreid, õukonnategelasi, kirjanikke, suurilmadaame – ning kõik tantsisid valssi vaimustunult ja nõrkemiseni.
Valsikeeld tühistati Venemaal ametlikult 1828. aastal, kui suri Paul I abikaasa Maria Fjodorovna, kes oli võidelnud valsi vastu praktiliselt oma viimaste tundideni. Seejärel ei peetud valssi enam vulgaarseks ja iga aastaga muutus see üha populaarsemaks, kuigi veel 1825. aastal Harkivi linnas ilmunud kõrgseltskonnatantsude juhendis oli kirjutatud: „See tants, milles partnerid keerutavad ja lähenevad, nõuab vajalikku ettevaatust. Peaasi, et ei tantsitaks liiga lähedal teineteisele, kuna see ei oleks kombekas.“
Valss on üks vähestest tantsudest, mis elas üle nii 19. kui 20. sajandi ning on jäänud moe- ja ballitantsuks tänase päevani.
