2063 aastat tagasi: Julius Caesari tapmine
Täna 2063 aastat tagasi, 15. märtsil aastal 44 eKr lõppes traagiliselt Rooma imperaatori Julius Caesari elutee. Valitseja mõrvati reeturlikult ja julmalt vandenõulaste poolt, kelle hulgas oli ka tema sõpru.
Allan Espenberg
Mitu Vana-Rooma teksti kirjeldavad Julius Caesari (100 eKr–44 eKr) tapmist, mille organiseeris rühm senaatoreid – umbes 60–80 meest, kes kutsusid end „vabastajateks“. Diktaator mõrvati 15. märtsil 44. aastal eKr ning üheks vandenõulaseks oli Caesari lähedane sõber ja pereliige Marcus Junius Brutus. Ühe versiooni järgi olevat Caesar lõpetanud vandenõulastele igasuguse vastupanu osutamise, kui oli näinud, et ka Brutus tahtis tema surma.
Riigijuhile tekitati 23 lõikehaava, misjärel ta hinge heitis. Samas pole teada, millesse ta täpselt suri – kas koheselt mõne surmava hoobi tõttu või veidi hiljem verekaotuse tagajärjel.
Ravimatult haige?
Mõned Itaalia ajaloolased püstitasid 2011. aastal hüpoteesi, et Caesar aitas ise oma surmale igati kaasa, kuna oli parandamatult haige. Ta ei tahtnud oma agooniat pikendada, mistõttu ei kuulanud abikaasa nõuannet ega võtnud senati istungile endaga kaasa turvameeskonda. Ka ignoreeris ta anonüümse sõbra kirja, milles hoiatati valitsejat võimaliku atentaadikatse eest. Eluaegne diktaator tegutses enda öeldud mõtte järgi: „Parem üks kord surra, kui kogu aeg surma oodata.“
On arvatud, et ta ei tahtnud oma raske haiguse tõttu enam elada ja sammus teadlikult vastu oma tapjatele. Arvatavasti olevat ta põdenud pahaloomulist maovähki ja võib-olla ka epilepsiat, kuigi mõne teadlase meelest poogiti Caesarile epilepsia külge tema jumalustamiseks. Taolise seisukoha käisid 2015. aastal välja Inglise teadlased. Vanad roomlased pidasid epilepsiat nimelt jumalikuks kingituseks ning epileptikutesse suhtuti austuse ja hirmuvärinaga. Samas peetakse ka võimalikuks, et tapmisajaks oli Caesar üle elanud hoopis mitu mikroinsulti.
Pärast valitseja tapmist püüdsid vandenõulased pöörduda senaatorite poole kõnega, kuid need jooksid hirmununa laiali. See jõhker mõrv mõjutas olulisel määral järgnevate sündmuste toimumist – Roomas tuli võimule teine triumviraat (kolme isiku poliitiline liit – toim) ja aset leidis kodusõdade viimane faas.
Tapmispaigaks kuuriahoone
Varasemate arusaamade kohaselt tapeti Rooma väejuht ja riigimees Julius Caesar Roomas senati istungile sammudes, kuid mõned aastad tagasi teatasid teadlased, et mõrvapaiga täpne asukoht on meetrise täpsusega kindlaks tehtud – selleks olevat Torre Argentina väljakul asunud kuuriahoone.
Torre Argentina väljakul Rooma vanalinnas asuvad Rooma-aegsed varemed, mis avastati 1926. aastal ajaloolase Giuseppe Marchetti Longhi poolt. Vana-Rooma ajal ehitati sellesse kohta vähemalt kuus antiiktemplit, millest nelja jäänused on praeguseni väljakul näha. Need paiknevad nüüdsete Rooma tänavate tasapinnast paar meetrit madalamal ja on piiratud aiaga.
Pärast seda, kui Hispaania valitsus otsustas hakata rahastama arheoloogilisi väljakaevamisi Torre Argentina väljakul, alustati seal 2008. aastal välitöödega. Mitme väljakaevamisaasta järel olevat üles leitud koht, kus Julius Caesar tõenäoliselt tapeti.
William Shakespeare’i tragöödias „Julius Caesar“ on diktaatori surmakohaks märgitud Pompeiuse teater, kuid see ei ole teadlaste hinnangul täpne asupaik. Pompeiuse teater (Theatrum Pompeium) oli tolleaegses Roomas oluliseks hooneks, mis sai valmis 52. aastal eKr. Tegemist oli esimese alalise teatriga Roomas, mis polnud ehitatud puidust. Selle juurde kuulus purskkaevude ja skulptuuridega suur aiakompleks, mille teises otsas asus poliitiliste nõupidamiste ja sealhulgas ka senati istungite korraldamiseks Pompeiuse kuuria.
Just see kuuria etendabki Caesari mõrvaloos keskset rolli. Hiljutine avastus kinnitab, et surmahoop anti Caesarile Pompeiuse kuuria jalamil, kui ta juhtis troonil istudes senaatorite nõupidamist.
Omapärane mälestusmärk
Hispaania arheoloogide kinnitusel olevat Caesar tapetud Torre Argentina väljakul Pompeiuse kuuria vestibüülis. Kuuriaks nimetati patriitsisugukondade ühendusi, kuid ka kultuse- ja kogunemishooneid, mida mõnikord kasutati ka senaatorite koosolekukohana. Pompeiuse kuuria (Curia Pompei) laskis ehitada kuulus väejuht Pompeius.
Väidetavalt olevad teadlased leidnud koguni täpse paiga, kus Caesarit pussitati. Nimelt avastati isemoodi ausammas, mis arvatakse olevat püstitatud Caesari mälestuseks. Antiiktekstidest on teada, et Caesari kasupoeg ja järglane, esimene Rooma keiser Augustus (Gaius Octavius) laskis Caesari mõrvakohale üles panna omapärase mälestusmärgi.
Arheoloogid usuvad, et nad leidsid selle kiviseina, mille Augustus käskis kuuria kinnimüürimiseks ja senaatorite reeturlikkuse demonstreerimiseks püstitada. Nimelt pole avastatud seinal mingit pistmist hoone üldise arhitektuuriga. Tsemendist seina laius on kolm meetrit ja kõrgus üle kahe meetri. Augustus olevat selle massiivse seinaga soovinud mälestada oma kuulsat eelkäijat ja mõista hukka vandenõulaste teguviisi.
Selle kiviseina põhjal julgesidki teadlased kinnitada, et reeturid ründasid Caesarit Pompeiuse kuuria allosas. Berliini antiikajaloo asjatundja Martin Maischberger aga on veidi kahtlev Caesari mõrvapaiga identifitseerimise osas: „Teoreetiliselt võib tõepoolest olla tegu Caesari tapmiskohaga, kuid välja käidud täpsus on natuke liiga optimistlik. Maa-ala on iseenesest üsna lahmakas ning suurem osa territooriumist on veel läbi kaevamata.“
Hispaania humanitaar- ja ühiskonnateaduste keskuse ajalooinstituudi teadlane Antonio Javier Monterroso Checa märkis: „Me oleme alati teadnud, et Caesar tapeti 15. märtsil 44. aastal eKr Pompeiuse kuurias, kuna seda on mitmel korral mainitud klassikalistes tekstides. Samas polnud tänase päevani olemas selle fakti kinnituseks peaaegu mingeid esemelisi tõestusmaterjale. Samas on seda episoodi kujutatud paljudes filmides ja paljudel maalidel.“
Roomlased peavad Julius Caesarit tema surma-aastapäeval alati meeles ning iga aasta 15. märtsil tuuakse Torre Argentina väljakule ja tema hauale Rooma foorumil lilli.
Fotol Julius Caesari kuju Roomas.
