Ravim hingelise tühjuse vastu
Täna kinodesse jõudev „Kiirperekond“ on intelligentne komöödia, mis räägib kasuvanematest ja kasulastest.
Tõnu Lilleorg
Lasteta abielupaar Pete (mängib Mark Wahlberg) ja Ellie (Rose Byrne), mõlema vanus nii 40. eluaasta lähistel, elab päris kenakest elu. Neil on ühine edukas äri – räämas majade renoveerimine ja siis vaheltkasuga edasimüümine. Spontaanses jutuhoos sõpradega kerkib aga üles küsimus: „Kas me lapsi siis ka millalgi tahame saada?“
Küsimuse väljavupsamine argirutiini rööbaste vahelt muudab paari emotsionaalseks. Eriti Ellie tunneb, et midagi tähtsat puudub tema elus. Varem on paar lapsesaamist lükanud edasi kitsa majandusliku olukorra tõttu. Nüüd minnakse aga ühe lapsendamisagentuuri tutvustusüritusele.
Agentuuris tegelevad lapsendamisega kaks toredat naist Karen ja Sharon, kes on välimuselt ja hoiakutelt pisut erinevad – üks on pikk ja kõhn mõistuseinimene, teine lühem ja tüsedam tundeinimene. Pete ja Ellie jõuavad veendumusele, et lapsendamine on lahe ning hakkavad koos teiste lapsendamishuvilistega käima kursustel, et omandada vajalikud teadmised.
Kursustel öeldakse, et kui lapsed saavad kasuperre tulla koos õe ja vennaga, on see neile parem. Peagi võtavadki Pete ja Ellie oma katuse alla elama kolm last – teismelise Lizzy, kümneaastase Juani ja eelkooliealise Lita. Lapsed on latiinod ja nende ema parasjagu vangis uimastitarbimisega seotud korrarikkumiste pärast.
Esialgu näivad asjalood kenad, kuid peagi ilmnevad kummalised seigad laste käitumises. Noorim kasulaps sööb ainult kartulikrõpse ja jõulukingitusi lahti pakkides vaimustuvad lapsed suurtest ja puhastest pakendikarpidest, mitte kinkidest.
Omaette lugu on Lizzyga – ta on üheaegselt nutikas, mässumeelne ja üsna suures sisemises rollikonfliktis. Ta tunneb ajuti, et tema peaks oma vennale ja õele ema eest olema. Uues kodus oleks tal võimalus olla tavaline teismeline, kuid selleks peaks ta suutma kasuvanemaid usaldada ja end neile emotsionaalselt avama.
Nii näeb ekraanil palju siginat-saginat, draamat, konflikte, rohket käigu pealt õppimist ja ka armastust, lõbu ning nalja. See kõik ilmub tegelaste ellu kiiresti ehk üsna lühikese ette teadmise ajaga, millele viitab ka filmi pealkiri.
Linateost vaadates saab kenakesti naerda. Üks eriline stseen kujutab Pete’i meenutust oma teismeeast, kus taustal kõlab 90ndate räppmuusika. Ja miks ei peakski, pani ju Mark Wahlberg toona räppartistina maha olulise maamärgi, kui massidesse jõudis tema lugu „Good Vibrations“.
Kuidas kohtuda ja kontakti saada teise inimesega nii, et tekiks vastastikune usaldus ja hingekosutav suhe, selles on filmi põhiküsimus. „Kiirperekond“ näitab usutaval moel, et selline kohtumine on võimalik ka siis, kui kasvatus- ja kasvamisprotsess käib olude sunnil kiirmeetodil.
Pete ja Ellie näevad esmakordselt oma tulevast kasulast.
Foto: pressimaterjalid
