Neli näitlejat kratsivad sisemust ja hinge
Valgus. Matrix. Krõbisev sisikonda kratsiv heli.
„Siin ta siis on…“
„Siin ta siis on.“
Olen nimme puhastanud meeled, lasknud end tühjaks, eelarvamusteta. Lihtsalt vastuvõtja. Ostnud küll kava, ent jätnud selle avamata. Pärastiseks.
Mulle meeldib avada raamatut ja avastada seda nagu tundmata maad. Tasapisi. Nõnda alustan seda tükkigi — pisitasa avastades. Kuigi pisitasa pole võimalik.
Valgus. Matrix. Krõbisev sisikonda kratsiv heli.
„Siin ta siis on…“
„Siin ta siis on.“
Pimestavad põrgulikud prožektorid otse näkku. Aiman — põrgu vist. Või..?
Ülekuulamistoa mööblita ruum, potentsiaalseteks piinariistadeks vaid valgustid. Ja Teised. Pikapeale muidugi selgub, kes tegelik piinaja igaühele on.
Nõnda algab 15. veebruaril Rakvere teatri väikeses saalis esietendunud Jean-Paul Sartre’i „Kinnine kohus“. Valgustus on kohati valus, ent lummav läbi tüki — aitüma, Roomet Villau. Tuleb tunnistada, et hakkasin suisa ootama järgmist valgusekärgatust või -pladinat, mis potentsiaalselt ette võinuks tulla. Kooskõlas ugalase Katre Sulase video- ja Tanel Kadalipu muusikalise kujundusega. Viimane kratsis küll tugevalt sisikonda, kui vaja, kuid mitte kõrva.
Olen nõus lavastaja Vallo Kirsiga: „Minu jaoks on Rakvere teatri geneetilises koodis üks faktor, mis sisaldab endas täielikku unikaalsust Eesti teatripildis — hulljulgust, piiride kompimist, iga hinna eest end ületada tahtmist, kiirelt kohanedes ajas ja ruumis.“ Neh, on seekordki õnnestunud. Kahju ainult, et nõnda lühike tükk on. Lõppeb teine ju siis, kui põnevus vähemalt minu jaoks kõrgpunktis on. Psühholoogiline laeng on suur ja süütenöör säriseb.
Nõnda olnud ka proovides. Kirs: „Etenduse tegemine oli kohati nagu Ameerika mäed.“ Küll lennati kõrgelt, et siis kõrgelt kukkuda ja lavalaudadele maha istuda, sest edasi ei osatud kuidagi minna. Kuniks Jaune Kimmel oma sädeleva energiaga (vabandust, Vallo, kui seda väljendit valesti mäletan) teisedki jälle liikuma tõmbas. Ent, nagu lavastaja tunnistab: „Rakvere teater on alati mu jaoks väga turvaline — siin on loodud väga tugev tugisüsteem. Kui hakkad kukkuma, siis alati on käsi, mis pannakse alla.“
Nägin kunagi Kaukaasias tervist parandamas viibides und. Sõitsin vankriga. Tee mustas ussidest. [—] Järgmisel päeval seletas üks Suhhumi tark mulle unenäo lahti. [—] Aga kui uss minust mööda lendas, tähendavat see, et minul olla võimalus kurjusest pöörduda. (Kavas tsiteeritud Anton Hansen Tammsaare meenutus Krimmist.)
Tükk koputab inimeste südametunnistusele. Mäletate ju seda ütlust — tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks? Kolm karakterit lõpuks lausa klohmivad üksteise paremini tundmise uksele, abistajaks võluvalt robotlik teener. Nii mõndagi käriseb ja kärssab, teeseldud läikelu alt paotub tõrvane tegelikkus. Enese lahkamine on (põrgulikult) valus. Ent võib hakata meeldimagi.
Dramaturg Tõnis Parksepp (osundan umbes): „Kui põrgu on kõik teised, siis sellises põrgus tahaks mina olla.“
Aga kui uss minust mööda lendas, tähendavat see, et minul olla võimalus kurjusest pöörduda…
Suokass
Osades astusid üles Jaune Kimmel (fotol), Anneli Rahkema, Peeter Rästas ning Tiina Mälberg.
Foto: Heikki Leis
