1939: palang tegi suurt kahju Petseri linnale
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt lülitati Petseri linn 1944. aastal Venemaa koosseisu. Aga veidi enne seda, 80 aastat tagasi, 24. mail 1939 toimus Eestile kuulunud Petseris suur tulekahju, mis hävitas kolmandiku linnast. Tegemist oli suurima rahuaegse tulekahjuga Eestis.
Allan Espenberg
Tulekahjud linnades on olnud ajaloo vältel üsna tavalised ja sagedased. Nii oli ka Petseri mitu korda tules kannatada saanud, kuid kõige laastavam tulemöll läks lahti kolmapäeval, 24. mail 1939. aastal. Sarnaselt paljude teiste Lõuna-Eesti linnadega olid ka Petseris enamasti puitmajad. Need asusid üksteisele väga lähedal ja majade vahel olid veel erinevad puidust kõrvalhooned.
Tollal elas Petseris eestlasi ja venelasi enam-vähem võrdselt. Linn oli suhteliselt hästi arenenud nii kaubanduslikult kui tööstuslikult. Kauplusi oli väga palju: on välja arvestatud, et 25 petserlase kohta oli linnas üks kauplus. Kesklinnas olid suured laod, kus hoiti erinevaid kaupu. Näiteks lina säilitati koguni kaheksas laohoones.
Kuiv ja tuuline ilm
Tulekahju algas Poska tänava (praeguse Pihkva tänava) majas number 37, kus elas tisler Pjotr Terešihhin koos abikaasa ja tütrega. Põlema läks laastkatusega puukuur. Pahategijaks oli toonaste allikate kohaselt Pjotri purjus 29aastane vend Aleksandr Terešihhin, kes teadis, et vend oli hoone kindlustanud. Nii pistis ta kuurile tule otsa, et hiljem oleks võimalik kindlustuselt raha saada. Purupurjus Aleksandr võeti pärast tulekahju kinni ja tema kainenemisele kulus palju aega: ta oli veel põlengupäeva hilisõhtul maani täis.
Esimesena märkas tuld 36. majas elanud naine, kes püüdis välja kutsuda tuletõrjet. Kuna aga majas olnud tuletõrjenupp oli rikkis, siis saatis ta ühe poisikese teadet suuliselt edasi andma. Tuletõrjujad saabusid 15 minutit hiljem.
Kustutustöödel osales 16 tuletõrjemasinat kõikjalt Lõuna-Eestist. Appi tuldi Võrust, Tartust, Antslast, Valgast, Põlvast, Räpinast ja mujalt. Kokku võitles tulega umbes tuhat tuletõrjujat. Kuigi nad töötasid vahetpidamata mitu tundi ja püüdsid tule levikule piiri panna, siis päriselt see ei õnnestunud. Õnnetuseks oli kuiv ja soe ilm, lisaks veel tugeva tuulega. Mõne tuletõrjuja hinnangul olevat olnud lausa torm.
Tuli haaras kiiresti enda valdusesse terve kesklinna. Põlesid isegi tänavad ja teekatted. Põlevad tuletukid lendasid suure tuulega kuni kahe kilomeetri kaugusele. Probleeme tekkis ka kustutusveega, sest tiigivesi sai otsa ja pumbajaam oli leekides.
Päeval kolmveerand kaksteist paiku alanud tulemöll suudeti peatada neli tundi hiljem, umbes kell 15.30. Aga lõplikult sai kõik kustutatud kella poole seitsmeks õhtul. Samas ei piirdunud tulekahi ainult linnaga, sest majad läksid põlema ka linnalähedastes külades, kus põles maha mitukümmend hoonet.
Tulekustutuse üldjuhiks oli Petseri-Võru prefekt Roman Kard (1898–1942), kes juhtis nii politsei- kui tuletõrjejõudusid. Kuna õnnetuste ajal aktiviseeruvad alati igat sorti pätid ja vargad, siis juhtus nii ka Petseris ja politseinikel tuli kaitsta petserlaste vara, mida paharetid himustama hakkasid.
Majanduskahju miljonites kroonides
Petseri 650st elumajast hävis 212. Tules said kannatada ja jäid ilma peavarjuta 1500 inimest. Surmasaanute kohta on liikvel väga erinevad arvud: räägitakse 3, 5, 9 või isegi 12 hukkunust. Tõsiseid põletushaavu said kaheksa inimest, kellest mitmel tuli veeta mitu kuud haiglas. Näiteks 80aastane Maria Hesse pääses haiglast koju alles novembri lõpus. Aga viimane tuleohver, Hilda Suija (47) lahkus haiglast alles 1940. aasta jaanuaris, olles olnud arstide ravida 200 päeva järjest.
Tulekahjus hukkus ka palju loomi, sest talumehed olid toonud neid laadale müügiks. Nii sai surma sigu, lehmi, hobuseid, väiksematest loomadest rääkimata. Ajalehed kirjutasid tollal ka ühest ebaharilikust juhtumist, kui siga oli kaevanud hoovi suure augu ning seeläbi päästnud nii enda kui oma peremehe elud.
Tuli tegi linnale kahju miljoneid kroone. Näiteks restorani „Must Kass“ omanik hindas oma kahju 223 000 kroonile. Kauplustes põles ära umbes miljoni krooni eest kaupa. Maha põles kaks linaladu – kahju oli 160 000 krooni. Saeveski põlemine tekitas 38 000 krooni kahju.
Tuli ei halastanud ka kinomajale, hotellile, pangale, õllepoele, apteegile, trükikojale, autotöökojale, pritsimajale ja teistele olulistele objektidele. Vaid tuulepealses linnaosas asunud kirikud, klooster ja koolid jäid terveks. Kannatanutele avati neli toidupunkti, elukohast ilma jäänud inimesed paigutati Kaitseliidu majja ja koolihoonesse.
Inimesed olid täielikus masenduses. „Kõik on läinud, millest veel hoolida!“ ütlesid nad. 25. mai Uudislehes kirjutati: „Kivi tänaval istub ühe ahervare müüril grupp inimesi. Mehi ja naisi, üks üsna suur, paljasjalgne tüdruk. Kõik nutavad. Ka mehed. Hoiavad peadest kinni ja suured pisarad veerevad üle pesemata põskede. Tahaks astuda ligi, lohutada. Aga mis suudavad siin lohutussõnad? Kui nad esimesest valust üle saavad, siis vast aitab neid aeg ja uus, ülesehitav töö.“
Petseri tulekahjust kirjutasid kõik tollased Eesti ajalehed väga põhjalikult. Sellele sündmusele oli pühendatud lausa mitu lehekülge, mida illustreeris ka suur hulk fotosid. Kohe pärast Petseri põlengut hakkasid kõik Eesti linnad ja organisatsioonid koguma humanitaarabi ja raha petserlastele. Suur abi oli raudteest, sest paljud vajalikud asjad toimetati abivajajateni rongidega, kusjuures seda tehti tasuta.
Peatselt asuti Petserit uuesti üles ehitama. Otsustati, et Petseri peab jääma kaubandus- ja kultuurikeskuseks. Kõiki põlenud hooneid püüti taastada, kuid täielikult see ei õnnestunud. Aga umbes poolteist aastat hiljem elas suurem osa tulehädalistest juba uutes majades.
Tulekahju põhjused selgitati välja väga põhjalikult ja süütamises end süüdi tunnistanud Aleksandr Terešihhin mõisteti eluks ajaks vangi. Mis sai mehest pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel, pole teada.
