Lõppjaamaline on lummatud omaenda varjust

Üksildus, üksildus ja võõrandumine. Võõrandumine teistest, võõrandumine iseendast. Terve elu kestnud isolatsioon — antud juhul vabatahtlik —, isegi lähisugulastest, iseenda loodud müür kõigi teiste ja enda vahele on muutunud märkamatult vangikongiks.

Millal — ei tea, võibolla juba õige ammu. Võibolla juba lapse- või noorpõlves, mil mingi subjektiivselt traumaatiline kogemus on sundinud kaitsemüüri takkajärgi hinnates liiga paksuks laduma, ikka selleks, et enda õrna sisemust varjata, et enda õrnust üldiselt ja haavatavust peita konkurentsil põhineva välisilma eest. Välisilma, kus iga väiksemgi pragu võib olla signaaliks arvatud sõbrale pistodaga sinna pistmiseks.

Ikka selleks, et olla ise edukam, paista ise tugevamana ses isekas karjäärivõidujooksus, olgu see siis sootsiumis hakkamasaamine või akadeemiline karjäär, mille pärast nõnda kardetakse, nõnda võideldakse. Valus on see ikkagi. Võibolla mõlemale osapoolele, aga valu on subjektiivne tundmus, valu tugevust ei saa määrata väljastpoolt. Isegi siis, kui arvame teadvat, kuidas see endale mõjuks, ei tea me tegelikult päriselt, kuidas mõjub see teis(t)ele.

Ega kõik hooligi. Ei teistest, ei tegelikult iseendastki. See nähtamatu valu sunnib tegema tegusid, mida hiljem võib kahetseda, siis, kui selleks on aega. Kui üldse. Kui üldse on julgust seda teha. Kui üldse on julgust endale otsa vaadata. Ausalt. Ilustamata.

Mõni julgeb. Enamasti vajab ta selleks tuge, olgu see siis kadunud vanaonu või Jeesus, kes appi võetakse, kes appi tuleb. Jeesus on appi tulnud Mustale (Tarmo Tagamets), kes ammutab sest jõudu, et elus olla. Ta on ammu leppinud elu julmusega, ehitanud muidugi oma mõttelisi müüre, ent pole end päriselt sinna sulgenud. Sootsium on tema taimelava, kus kasvatada lootusetaimesid.

Seesama lootus sunnib teda tooma Valget (Toomas Suuman) oma koju, oma müüride vahele pika ukseketi, kahe riivi ja ühe suure tabalukuga ukse taha. Proovima ärgitada tärkama lootuseidu põikpäises professoris, kes tema käte vahele maandus, selmet lasta oma tulitavaist neuroneist allmaarongil 130-kilomeetrise tunnikiirusega üle sõita.

Algab dialoog, algul arusaamatu ja hüplik. Põrkavad ju kaks maailma, kaks väga erinevat maailmanägemist ja -kogemist. Kumbki arvab teadvat, mis on õige, mis kohane. Nagu kaks purelevat koera, minnakse lõrinal kokku, minnakse niutsudes lahku, jälle ja jälle. Tasakesi tuleb valgele tõde, õige tasakesi. Õieti pudinaid vaid poetubki. Vaatajalt nõutakse palju kaasamõtlemist. Igaüks saab luua oma versiooni valge professori ja musta jaamakoristaja elukäigust ning põhjusist, mis on neid siia pragulise müüri varju toonud.

Huvitav on vaadata tegelaste arenemist. Vabisevast tombust koorub küüniline kultuurikurg, marabu, kes harjunud toeka noka toel endale elatist püüdma. Toomas Suumani aeg-ajaline aarneükskülalik mängulaad vaheldub vaid talle omase stiiliga, moodustades loomuliku sulami; ammu pole ma ta mängu nõnda nautinud, viimati oli see „Majahoidja“ teise tulemise ajal.

Tagamets, tundub, vajab veel veidi aega oma tegelase sügavamalt selga tõmbamiseks (kirjutan seda pärast kontrolletenduse vaatamist, loo ilmumise ajaks on see „pintsak“ loodetavasti mõnusamalt istuma hakanud), veidi rabe on tulemus.

Minge vaatama Rakvere raudteegetosse (Näituse 4a), etendub 24. maist 29. juunini sel suvel. Minge kasvõi ainuüksi Cormac McCarthy väga poeetilise algteksti pärast, mille Triin Tael on võrratult tõlkinud.

Minge ja uurige ümbrust, enne kui sisse astute. Minge 40 minutit varem ja kuulake Triin Siku „Heligetot“, näitust, mis näidendiga hoolsasti haagib. Sisse elamiseks ja selleks, et näidendi kaunid kujundid kaduma ei läheks. Las ta olla purre. Nagu seegi, mis viib laval üle lombi kui sild üle rahutu vee. On see pääsetee rentslist ja olme karjuvast kohalolust?

Lootus jääb.

Suokass

Rakvere Teatri suvelavastuses „Loojanguekspress“ mängivad Toomas Suuman ja Tarmo Tagamets.

Foto: Alan Proosa