1956: Poolas algas nõukogudevastane ülestõus

63 aastat tagasi, 28. juunil 1956. aastal puhkes Poola Rahvavabariigis esimene suurem ülestõus kommunistlike võimude vastu, mis suruti julmalt maha. Kaasajal tähistatakse 28. juunit Poolas igal aastal rahvusliku leinapäevana.

Allan Espenberg

Ida-Euroopa riikides hakkas vastumeelsus ja avalik rahulolematus võimulolijatega suurenema pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal. Kõige tuntavam ja suurem oli taolise viha kujunemine Poolas, mis oli nn sotsialismimaadest üks suuremaid ja arenenumaid.

Kõigepealt polnud inimesed rahul sotsiaalse ja majandusliku olukorra halvenemisega (suurendati töökohustusi, poodides tõsteti hindu, valitses kaubapuudus jne). Teiseks suurenes veendumus poliitilise süsteemi reformimise vajalikkusest, milleks saadi tegelikult toetust Moskvast: kommunistide 1956. aasta kongressil kritiseeriti teravalt Stalini poliitikat. Seda võtsid poolakad kui tegevusjuhendit ja lootsid poliitilise režiimi pehmenemisele.

Aastatel 1953–1956 toimus massilisi rahvaväljaastumisi mitmes sotsialistlikus riigis: Bulgaarias, Tšehhoslovakkias, Saksa Demokraatlikus Vabariigis, kuid kõige suurem ja verisem leidis aset 1956. aasta suvel Poolas.

Ülestõusu alustasid masinaehitajad

1956. aasta juunis toimus Poznańi linnas rahvusvaheline mess paljude välisdelegatsioonide osavõtul, mistõttu opositsionäärid oletasid, et võimud ei hakka välismaalaste kohalolekul rahvamiitinguid ja –demonstratsioone julmalt laiali ajama. Esimestena tulid 28. juunil tänavatele Stalini-nimelise masinaehitustehase töölised, keda asusid toetama Poznańi teiste ettevõtete töötajad.

Linnatänavatele kogunes umbes 100 000 inimest, mis oli erakordselt suur arv. Nõuti toiduhindade langetamist, töötasu tõstmist, tööliste sotsiaalse olukorra parandamist. Kanti loosungeid „Leiba!“, „Vabadust!“, „Jumalat!“, „Maha kommunism!“ jne. Miiting algas linnavalitsuse maja juures, sealt marsiti vangla ja julgeolekukomitee hoone juurde.

Tagantjärele on keeruline öelda, mis põhjustas verise arveteõiendamise. Igatahes käitusid demonstrandid manifestatsiooni alguses viisakalt, rahulikult ja kultuurselt, kuid seejärel olevat kõlanud üleskutsed vägivallale. Arvatakse, et tööliste hulka sokutati provokaatorid, kes ässitasid niigi ärritunud inimesi vägivaldsetele tegudele.

Inimesed tormasidki Poola kommunistliku partei linnakomitee hoone juurde ja selle sisemus peksti puruks. Lisaks vallutati vangla ja lasti vabadusse umbes 250 inimest, kes olid trellide taha pandud poliitilistel põhjustel. Nii mõnelgi demonstrandil olevat kaasas olnud tulirelv, veel hoiti käes bensiinipudeleid, kive, keppe, raudkange.

Tapeti vähemalt 57 inimest

Poola juhtkond otsustas ootamatult puhkenud väljaastumise julmalt ja halastamatult maha suruda. Poola tolleaegne peaminister Józef Cyrankiewicz lubas, et igaühel, kes tõstab käe rahvavalitsuse vastu, raiub seesama rahvavalitsus selle käe ka maha.

Nii saadeti Poznańisse korda looma Poola julgeolekuministeeriumi sõjaväeosad: 10 000 sõdurit ja ohvitseri, 400 tanki ja soomusmasinat. Lahingud Poznańi tänavatel kestsid terve ööpäeva ja nendes hukkus vähemalt 57 inimest (teistel andmetel võis hukkunuid olla ka kuni sada), mitusada inimest sai haavata ja vigastada. Demonstratsiooni laialiajamise käigus hukkus ka üks laps: 13aastane Romek Strzałkowski.

Ka vastaspoolel oli kaotusi: hukkus kaheksa korravalvurit ja sõdurit. Kommunistlik propaganda nimetas Poznańi veristes sündmustes inimeste hukkumist esialgu „õnnetusjuhtumiteks“ ja „provokatsioonideks“, kuid hiljem vaikiti see veresaun üldse maha.

Pärast tänavalahingute lõppemist 30. juunil asuti linna puhastama „vaenulikest elementidest“, nagu tollal nimetati antikommuniste ja valitsusvastaseid inimesi. Poznańi sajad linnaelanikud, kes olid demonstratsioonides osalenud, arreteeriti ja anti kohtu alla.

Kokku vahistati 323 inimest, kellest kohtu ette saadeti 154. Kokkuvõttes mõisteti kohut 37 inimese üle: nendest mõned vabastati, mõnele anti tingimisi karistused ja 23 inimest saadeti kaheks kuni kuueks aastaks vanglasse. Üsna peatselt vabastati aga kõik, välja arvatud need, kes olid tapnud militsionääri.

Aga töölisi kohtus kaitsnud advokaat Stanisław Hejmowski represseeriti hiljem selle eest, et ta oli julgenud avalikult süüdistada valitsust süütute inimeste hukkumises.

Taoline pehme suhtumine demonstrantidesse on seletatav sellega, et Poola juhtkonnas said võimule reformimeelsed kommunistid, kes pooldasid poliitilise kursi muutmist ja soovisid vähendada Poola sõltuvust Moskvast. Nii toetasid reformistid salaja protestiliikumist ning paljudes ettevõtetes loodi tööliste omavalitsusnõukogud, mis pidid olukorra teravnemisel asuma moodustama tööliste väesalku. Seejuures on tähelepanuväärne, et töölisnõukogude loomisesse suhtusid ükskõikselt nii parteiorganid kui julgeolekuasutused.

Moskvalt nõuti järeleandmisi

Poznańi väljaastumise edukas mahasurumine ei suutnud täielikult rahustada Poolat ja nii mõneski linnas jäi olukord pingeliseks. Lisaks olid Poolas baseeruvad Nõukogude Liidu sõjaväeosad valmis igal hetkel garnisonidest välja tulema ja asuma rahutusi lämmatama. Poola rannavetesse saabusid ka NSV Liidu sõjaväelaevastiku laevad.

Selles olukorras saabus oktoobris 1956 Poolasse visiidile Nõukogude Liidu tollane juht Nikita Hruštšov. Poolakatel õnnestus nõukogude liidrit veenda, et stalinistide asendamine reformistidega mõjub Poola sisepoliitikale hästi ja aitab paremini jagu saada tööliste väljaastumistest. Hruštšov andiski loa Poola poliitilise kursi liberaliseerimiseks.

Järgnenud Poola kommunistide kongressil valiti uueks parteijuhiks Władysław Gomułka, kes oli vaatamata oma kommunismimeelsusele rahva seas üsna populaarne, kuna ta pooldas majanduslikke ja poliitilisi reforme. Sellest hoolimata ei lõppenud väljaastumised: aeg-ajalt toimus kokkupõrkeid elanike ja julgeolekumeeste vahel, rünnati vanglaid, prokuratuure ja nõukogude konsulaate, põletati NSV Liidu lippe ja nõukogude riigimeeste portreesid, kahjustati Punaarmee sõduritele püstitatud mälestusmärke jne.

Toimunud rahutusi kasutas Gomułka omaenda võimu tugevdamiseks. Ta suutis Moskvalt välja kaubelda mõningaid järeleandmisi ja privileege. Näiteks kustutas NSV Liit Poola võlad, lubas lõpetada kolhooside loomise ja katoliku kirikule anti suuremad õigused.

Lisaks sunniti Poolast lahkuma nõukogude marssal Konstantin Rokossovski, kes huvitaval kombel oli olnud aastatel 1949–1956 Poola kaitseminister. Ka teised nõukogude kõrged ohvitserid, kes olid senini kuulunud Poola võimuladvikusse, sõitsid tagasi kodumaale.

2006. aastal kuulutas Poola parlament 28. juuni Poznańi juuniülestõusu (poola keeles Poznański Czerwiec) riiklikuks mälestuspäevaks.