1999: plahvatus Moskvas nõudis 124 inimelu
Täna 20 aastat tagasi vapustas Moskvat võigas terrorirünnak, kui plahvatus mitmekorruselises korterelamus tõi kaasa enam kui saja inimese hukkumise.
Allan Espenberg
Pommiplahvatus toimus 1999. aasta 13. septembri varahommikul kella viie paiku 8-korruselises elumajas, mis asus aadressil: Kašira maantee maja nr 6 korpus 3. Plahvatustugevus oli võrdne 300 kilogrammi trotüüliga ja lõhkekeha oli paigutatud maja keldrisse.
Kuna maja oli ehitatud telliskividest, siis purunes see plahvatuse tagajärjel täielikult ja peaaegu kõik plahvatuse hetkel majas asunud inimesed hukkusid. Nii sai surma 124 inimest ja vaid seitse inimest jäid ellu (teistel andmetel pääses eluga vaid kaks inimest), saades erineva raskusastmega vigastusi. Kokku puudutas tragöödia 119 perekonda.
Kaukaaslaste askeldamised Moskvas
Kašira plahvatus oli üheks osaks terroriaktide seeriast, mis pandi toime Venemaa erinevates linnades ajavahemikus 4. kuni 16. septembrini 1999. Juurdluse tulemusena saadi teada, et terroriaktide korraldajaks ja rahastajaks oli ebaseaduslik relvarühmitus – Kaukaasia Islamiinstituut koos selle juhtide Emir al-Hattabi ja Abu Umariga.
Nende terroriaktide peaeesmärkideks oli tappa võimalikult palju inimesi, hirmutada rahvast, lüüa mõra ühiskondlikku turvasüsteemi ja mõjutada riigivõimuorganeid vastu võtma otsuseid olukorra stabiliseerimiseks Dagestanis, kus augustikuus olid aset leidnud verised lahingud.
Moskva plahvatuste organiseerimine jäeti Atšimez Gotšijajevi õlule. 1970. aastal Karatšai-Tšerkessias sündinud mees omas kuni 1997. aastani edukat ehitusfirmat Moskvas, kuid seejärel hakkas huvituma vahhabismist ja tegi läbi terrorismialase väljaõppe. Moskva operatsiooniks kõlbas Gotšijajev suurepäraselt, sest ta tundis hästi Venemaa pealinna ja tal oli lahingualaseid kogemusi.
Moskvas kasutatud lõhkeaine oli valmistatud Urus-Martani linna väetisevabrikus Tšetšeenias. Sealt saadeti see suhkru sildi all Kislovodski toiduainebaasi, mida juhatas ühe terroristi onu. Linna lubas terroristidel siseneda liiklusinspektor Stanislav Ljubitšev, kes hiljem mõisteti 53 kuuks vangi.
Toidubaasis pakendati lõhkesegu suhkrukottidesse, mis olid sildistatud Erken-Šahari suhkruvabriku embleemiga. Kui kõik oli valmis pandud ja plaanid selgeks räägitud, siis moodustasid terroristid mitu rühma, mis tegelesid lõhkeaine vedamisega erinevatesse Venemaa linnadesse.
1999. aasta juulis ja augustis käisid Atšimez Gotšijajev ja tema paarimees Deniss Saitakov mitmel korral Moskvas, otsides sobivaid ruume plahvatuste korraldamiseks. Konspiratsiooni mõttes vahetasid nad sageli elupaiku ning elasid kokku neljas erinevas hotellis.
31. augustil rentis Gotšijajev valedokumente kasutades ühe ruumi Kašira maanteel asuvas majas ja nädal hiljem teise ruumi Krasnodari tänaval. Septembri alguses palgati autojuhid, kes toimetasid lõhkeaine Kislovodskist Moskvasse. Kogu kraam paigutati Krasnodari tänava majja, mille terroristid valisid endile ajutiseks peastaabiks.
7. septembril veeti osa lõhkeainest Krasnodari tänava laost Kašira maanteele. Seejuures kasutasid terroristid autojuhtidena täiesti suvalisi isikuid, kes polnud terroriplaanidega kursis. Ja 13. septembril toimus Kašira korterelamus plahvatus.
Üks terrorist tänaseni vabaduses
Kõik inimesed, kes valmistasid ette Kašira plahvatust ja viisid selle ellu, olid rahvuselt karatšaid ja araablased. Suurem osa nendest ka arreteeriti ja mõisteti eluks ajaks vangi või tapeti erioperatsioonide käigus Põhja-Kaukaasias ja Gruusias. Ainsana jäi vabadusse karatšai vahhabiitide liider Atšimez Gotšijajev, keda pole tänaseni kätte saadud, kuigi on kuulutatud tagaotsitavaks nii Venemaal kui rahvusvahelises ulatuses. Pole muidugi võimatu, et mees on juba surnud, kuigi mõningatel andmetel pidavat ta redutama Türgis.
Lisaks Kaukaasia päritolu meestele sattus kohtupinki ka mitu venelast. Näiteks endine militsionäär Stanislav Ljubitšev oli altkäemaksu eest andnud terroristidele loa tuua Kislovodski linna suures koguses lõhkeainet, kuigi ta oleks võinud tehniliselt mittekorras auto miilitsaparklasse toimetada ja puuduvate saatedokumentide eest määrata autojuhile trahvi.
Pärast Gurjanovi tänaval 8. septembril 1999 toimunud plahvatust asusid Moskva piirkonnainspektorid kontrollima kõiki mitteeluruume oma territooriumil. Nii kontrollis militsionäär Dmitri Kuzovov muude objektide hulgas ka Kašira maja 6 kolmandat trepikoda. Majas tegutses mööblipood, kuid selle omanik oli selle välja rentinud terroristidele. Ülevaatuse käigus avastas Kuzovov suhkrukotid, kuid kuna tal polnud aimugi, et just sel viisil varjatakse lõhkeainet, ei osanud ta midagi kahtlustada.
12. septembril tahtis miilits uuesti kauplust kontrollida, aga kuna sel päeval olid uksed lukus, siis ta sisse ei pääsenud ja ilma omanikuta ei riskeerinud ta ust maha murda. Kõige selle tulemusel vallandati Kuzovov pärast 13. septembri plahvatust ametialase lohakuse tõttu miilitsast. Paar kuud hiljem jõudis Moskva miilitsaülem Nikolai Kulikov inspektori süüasjas teistsugusele seisukohale ning otsustas noormehe karjääri mitte rikkuda ja Kuzovov võeti miilitsasse tööle tagasi.
Üheks vähestest, kes jäi Kašira maja plahvatuses ellu, on ettevõtja Maksim Mišarin, kes praegu on 44-aastane. Ta on 20 aasta tagust sündmust meenutanud nõnda: „Mäletan, kuidas ärkasin ja lendasin. Plahvatus oli kell viis hommikul otse meie korteri all – ma elasin teisel korrusel. Maja oleks nagu õhku tõusnud. Ma sattusin küll rusude alla, kuid mitte väga sügavale ja suutsin ise välja ronida. Mäletan, milline vaikus valitses ümberringi, polnud mingeid karjeid, vaid uduvihma tibutas. Ma lebasin pikka aega rusude otsas, enne kui teistest majadest hakkasid inimesed välja tulema. Ma püüdsin hõigata, et otsige mu ema, aga suus oli liiga palju liiva ja tolmu, ning ma ei suutnud. Seejärel tassiti mind eemale ja jäeti praktiliselt paljana lebama märjale asfaldile. Esimene kiirabi viis mind haiglasse, aga ma jõudsin külmetuda ja sain kopsupõletiku.“
Foto plahvatuspaigast Volgodonskis, kus leidis terroriakt aset mõned päevad pärast Kašira maanteel juhtunud.
Foto: wikipedia.org
