Tõsielulool põhinev „Seksikad sulid“
Tegemist on alla 14-aastastele keelatud filmiga. Mingit hullu vägivalda või rajusid seksistseene seal küll pole, selle eest näidatakse päris korralikke striptiisistseene ja ohtralt paljast ihu.
Loo aluseks on tõestisündinud lugu, kui 2008. aasta majanduskrahhi järellainetuses püüdis grupp striptiisitare ellu jääda, asudes rikkaid kundesid uimastama ja nende krediitkaardilt raha välja petma. Nad said tegutseda õige mitu aastat, enne kui vahele jäid. Etteruttavalt võib öelda, et midagi väga hullu nendega ei juhtunud, karistused määrati tingimisi.
Stsenaariumi seisukohast on tegemist pigem igava ja tuima looga, sest ega seal midagi väga põnevat ja uudset ei juhtu. On paar kriitilisemat momenti, on emotsionaalseid hetki, kuid pinget see lugu eriti ei paku. Samas ei saa öelda, et oleks nii plass, et tekitaks soovi kinosaalist poole pealt välja jalutada. Või noh, peaaegu, oleneb, mis ootustega te filmi vaatama lähete.
Kõige magusamad palad linateoses on stripistseenid ja peaosaline Jennifer Lopez teeb seda ikka väga osavalt. Kui te kahtlete, et mis näitleja see Lopez ka on, ainult suur tagumik ja mõningane lauluhääl, siis selle kahtluse võin küll hajutada – Jennifer Lopez on täitsa hea filminäitleja. Igal juhul palju parem kui Madonna.
Lopez mõjub loomulikult, ta on omas elemendis ja esitab oma rolli vägagi usutavalt. Ka tema peamine ekraanipartner Constance Wu mängib oma rolli hästi. Filmi soundtrack on samuti selline, mis võib kohatisi konarusi leevendada ja meeltele mõnu pakkuda.
Linateos ei ole aga pelgalt palja ihu näitamine, kes soovib, see leiab suurema vaevata üles ka ühiskonnakriitilise noodi ja võib kaasa noogutada, et ega need, kellelt raha välja peteti, ju ise ka mingid lambukesed pole. Nad tõmbavad samamoodi oma klientidel naha üle kõrvade, ainult et seaduslikul viisil.
Võib ka arvata, et kui stripparid ei oleks oma petuskeemi kaasanud klientide uimastamist, oleks nendegi karistused leebemad. Peategelane Ramona ütleb ühe koha peal, et terve riik on nagu suur stripiklubi – ühed loobivad raha ja teised tantsivad selle eest. Ja eks see ole ju igal pool nii.
Filmiloo aluseks olnud tõeline lugu tuli ilmsiks 2015. aastal, mil selle kohta ilmus esimene suur artikkel New York Timesis. Päriselu loo peategelaseks on Roselyn Keo, kelle vanemad olid Kambodža põgenikud. Koolist langes ta 17-aastaselt välja, töötas ettekandjana, kuni ühel päeval stripiklubi mänedžerid ta avastasid ja enda klubisse tööle kutsusid. Rosie läks.
Toona oli stripiklubide hiilgeaeg, Rosie sattus glamuursesse rikastele suunatud kohta, mitte mõnda kõrvaltänava odavasse urkasse. Ühe õhtuga võis Rosie teenida 500–1000 dollarit. Peagi liikus ta edasi ja kohtas loo võtmetegelast, Samantha Foxxi, 30-ndais aastais üksikema, kes oli tantsimisega alustanud 19-aastaselt. Samantha oli strippari kohta juba vana, kuid tema ülesandeks oli nooremaid välja koolitada. Ja nii see lugu veerema läks, film järgib originaalartiklit üsna täpselt.
Olgu vaid veel öeldud, et ühe õhtuga peteti välja 20–50 tuhat dollarit ja naistel õnnestus pettusega teenida miljoneid. Skeemitamine kestis aastatel 2008–2014. Ja filmis ei ole Lopezi tegelaskuju vahistamisstseen üle pingutatud, täpselt nii see toimuski, keset tänavat, pangaautomaadi juures.
Kui soovite näha omalaadset dokumentaallugu, siis see film on just teile. Muuseas, see sobib hästi kohtingufilmiks. Meestele palju silmailu ja naistele tundeid.
Margit Adorf
Striptiisitare kehastavad Jennifer Lopez ja Constance Wu.
Foto: pressimaterjalid
