Igav, kuid huvitav „Kaksikmees“
„Kaksikmees“ on veider film, sest ühest küljest on tegemist jube igava linateosega, kuid teisest küljest on selles palju uudsust ja niisugust materjali, mida huviga vaadata.
Margit Adorf
Kõige nõrgem koht selle filmi juures on stsenaarium, mis on lihtsalt nii mage ja igav, et kui tegemist oleks mingi järjekordse tavafilmiga, siis ei vääriks linateos üldse pikemat vaagimist.
Esiteks peategelane. Ta on väga hea tapamasin, sõdur, kes töötab valitsuse heaks. Nüüd hakkab ta vananema ja tahab erru minna.
Probleem selle tegelaskujuga on see, et tema minevikku ei ole sel moel lahti kirjutatud, et vaataja sõdurile kaasa tunda saaks. Filmi alguskaadrites näeme, kuidas ta ühe mehe maha laseb, me näeme, kuidas ta on tõreda loomuga kinnine inimene. Õige pea saame teada, et tal ei ole ei peret ega lapsi ega õigupoolest kedagi, kes teda taga igatsema jääks või kelle nimel tema ise läheks läbi tulest ja veest. Lühidalt öeldes: puudub loo hing.
Vaataja peaks ise kõvasti pingutama selle nimel, et peategelasele kaasa elada. Jah, teda tahetakse kõrvaldada, aga seegi motiiv jääb halvasti lahtiseletatuks. Miks teda tappa? Vist seetõttu, et ta tahab erru minna. Samas ei ole tollel sõduril mingit motiivi kellelegi oma elulugu pajatama minna või kättemaksu haududa. Me ei näe ekraanil selget ja arusaadavat seletust, miks valitsus tema surma vajab. Las läheb erru ja elab vaikselt omaette?
Ainus probleem näis olevat, et ta ei soovinud enam käsu peale tappa. Samas, nagu hiljem selgub, on valitsusel tagataskust võtta paar vähemalt sama head tapamasinat.
Hea küll, see selleks. Sõdurit tahetakse tappa ja esmalt püüab seda teha terve rügement eriväelasi, siis aga saadetakse talle peale tema kloon. Seda fakti pole mõtet siinse lugeja eest varjata, sest juba filmi plakatit vaadates on selge, et tegemist on klooniga. Tegelastes tekitab see segaseid tundeid ja nüüd näeb publik nende sõdurite hingelist poolt, kuigi ka see jääb üsna pinnapealseks. Klooni mängutulekuga läheb korralikuks märuliks ja kõik maabub õnnelikuks lõpuks, kus sõdur ongi saanud erru minna ja kloon püüab elada normaalse inimese elu.
Mis on filmi puhul huvitav? Kindlasti on kõige põnevam see, et nii klooni, kes on umbes 23-aastane, kui ka erru minevat sõdurit mängib Will Smith ise. Ja tõepoolest, ta teeb seda meisterlikult. Vanem mees on nagu vanem mees ja noorem vägagi usutavalt noor. Kui ei teaks, et mängib sama näitleja, siis ei usuks. Siin ei ole asi vaid grimmis, vaid ka näoilmetes, kõnemaneeris, olekus, ka kehahoiakut ja -kuju on veidi tuunitud. Junior näeb välja kergelt saledam kui vanem versioon Henry.
Märulistseenide osas on vast kõige muljetavaldavamaks kohaks see, kus kloon esmakordselt mängu tuleb ja toimub tagaajamine sääreväristajatel. Küll visatakse põlevat motikat vastu pead ja siis tahetakse kümnel erineval moel teist alla ajada, korralik piruetitamine ja „poleee-pahaa“ emotsioon.
Ka uue, robotliku tapja mängu tulek lõpuosas on vaatamisväärne. Hüpped, saltod, kukerpallid – väga hea töö ja kes läheb filmi vaatama seetõttu, et teab režissöör Ang Lee varasemaid töid ning soovibki näha just sedalaadi koreograafiat, siis pettuma ei pea.
Uudseks on see, kuidas film on üles võetud – tegemist on uusima kinotehnika HFR 3D ehk 3D+ formaadiga. Mind see häiris. 3D+ formaat tähendab, et kaadrisageduseks on 60 pilti sekundis, tavapäraselt on see kinos 24 kaadrit sekundis. Ühest küljest tekitab see tõepoolest efekti, et sa vaatad päris inimesi, aga teisalt minu jaoks kadus ära filmi võlu. Pidevalt oli pigem tunne, et olen sattunud teatrisse või vaatan mingit 90ndate videosaadet.
Kui lähete filmi vaatama Rakverre, siis jääb kogu uudsus ära, sest seal on film tavalises 2D formaadis. Kui teil on aga soov näha seda uue generatsiooni digitaalimet (ma siiski soovitan järele proovida, oli tõepoolest uudne), siis peaksite minema näiteks Narva Astrisse või mõnda Tallinna kinno.
Will Smith kehastab nii peategelast kui tolle klooni.
Foto: kaader filmist
