1933: Moskvas hakkas sõitma trollibuss
Täna 86 aastat tagasi sai Nõukogude Liidu pealinn Moskva oma esimese trollibussiliini, kui 15. novembril 1933. aastal läks liikvele esimene trollibuss.
Allan Espenberg
Juba 1882. aastal pani Saksa tööstur Ernst Werner von Siemens tööle esimese trollibussi Berliinis ja 1901. aastal avati Dresdenis esimene reisijatele mõeldud trolliliin. Järgmisel aastal, 13. aprillil 1902. aastal demonstreeriti esimest trolli ka Venemaa impeeriumis, nimelt Sankt Peterburis. Need „sarvilised masinad“ oli kavas tuua Moskvasse 1924. aastal, kuid sõnadelt tegudele üleminekuks kulus palju aega ja projekteerimistega alustati alles 1932. aastal.
Esimene nõukogude troll purunes
Esimese trollibussiliini asupaigaks valiti Moskva äärelinnas asunud Leningradi maantee, sest Venemaa pealinna keskosas võimutsesid tollal trammid ja uudsetel trollidel polnud sinna asja.
Trolliliini jaoks ehitati uus depoo ja 4. novembril 1933. aastal transporditi neljakohalisse garaaži Moskva Dünamo tehasest kaks uhiuut trollibussi LK-1. Sama päeva õhtul katsetati üht trolli proovisõidul ja kui see naasis depoosse, siis ei pidanud garaažipõrand trollibussi raskusele vastu ja varises kokku. Nii hävis esimene nõukogude kodumaine troll.
Seda vahejuhtumit nimetati ametlikult „katsetuseks“ ja esimese trolliliini pidulikuks avamiseks jäi alles ainult üks trollibuss. Järgmisel päeval külastas depood hilisem parteijuht Nikita Hruštšov ja tema järel teised kõrged riigitegelased ning ka vastuvõtukomisjon. Nädala jooksul harjutasid bussijuhid ainsa terveks jäänud trollibussiga sõitmist.
Trolliajastu Moskvas algas 15. novembril kell 11 hommikul, kui saadeti liinile esimene ja ainus troll, aga juba alates järgmisest päevast pandi paika täiesti normaalne liiklusgraafik: trollibuss sõitis hommikul kella seitsmest kuni keskööni. Trollide liikumiskiiruseks oli esialgu 36 kilomeetrit tunnis ja marsruudi läbimiseks kulus 30 minutit.
Mõned kuud hiljem, 1934. aasta jaanuaris pikendati esimest trollibussiliini Moskva kesklinna suunas ja sama aasta detsembris avati teine trolliliin, mis sai alguse Arbati tänavalt. Tolle aasta lõpuks sõitsid kahel liinil juba 36 trolli. Aga 1935. aasta lõpus sõitsid trollid peaaegu kõikjal Moskva kesklinnas.
Alates 1936. aastast hakkas trollibuss välja tõrjuma trammi ning trammirööbaste asemele paigaldati üha enam trolliliine. Järgmisel aastal ostsid venelased inglise firmalt English Electric Company Limited ühe kahekorruselise trollibussi, mille jaoks tõsteti kontaktliinid spetsiaalselt kõrgemale. Kuid sellised trollid ei meeldinud moskvalastele, sest pikakasvulistel reisijatel oli neis väga ebamugav püsti seista, kuna esimese korruse kõrgus oli 179,5 cm ja teisel korrusel vaid 177 cm. Lisaks oli teisel korrusel põhimõtteliselt keelatud püsti seista, sest raskuskese asus kõrgel. Kahekorruselistel trollidel oli veel üks ebameeldivus – neil oli sisenemiseks ja väljumiseks ainult üks uks.
Trolle LK valmistati 84 eksemplari
Nõukogude Liidus valmistatud esimesteks trollibussideks olid LK-1, mis said oma nime Stalini ühe lähema kaastöötaja Lazar Kaganovitši järgi. Trollikere oli peamiselt puidust, aga metallkattega. Salong tunduks tänapäeva jaoks üsna mugav ja isegi luksuslik: trollis olid peeglid, nikeldatud käsipuud, võrgud pagasi jaoks ja külmal aastaajal soojendasid tagumist bussiosa pehmete istmete alla paigaldatud elektripliidid. Trollibussi sisenemiseks oli ette nähtud kaks ust: esimese ukse avas trollijuht, tagumise tegi peatustes lahti piletikontrolör ehk konduktor. Esimesed kaks trolli LK-1 valmistati novembriks 1933.
Järgmised kuus trolli LK-2 ehitati 1934. aasta jaanuariks ja valmis tehti ühes eksemplaris ka kolmeteljeline trollibuss LK-3, mis oli 12 meetrit pikk ja mahutas 70 reisijat. Seda viimast kasutati Leningradis kuni 1939. aastani, kui see liiklusõnnetuses purunes. Kokku valmistati LK-sarjas 84 trolli ja neid kasutati kuni 1930. aastate lõpuni, kui asendusid kaasaegsemate mudelitega. Tänaseks päevaks pole säilinud ühtki LK-trollibussi.
Teise maailmasõja ajal olid trollid Moskva peamiseks transpordiliigiks, sest tavalised bussid teenindasid suuremalt jaolt sõjaväge. Aga vanadest trollibussidest ehitati kaubatrollid, mis hakkasid vedama toorainet, lahingumoona, toiduaineid.
Huvitav on ehk seegi, et 1954. aastal rajati Moskva Rahvamajanduse Saavutuste Näituse (VDNH) parki oma trolliliin, mis oli 9,5 kilomeetrit pikk ja mis tegutses ainult suviti. Sellel liinil sõitis paarkümmend trolli, mis erinesid oluliselt teistest Moskvas liikunud ühissõidukitest. Sealsed trollid olid suuremate akende ja läbipaistva klaasist katusega. Aga 1970. aastal pandi see liin kinni.
Tänapäeval sõidab Moskvas ringi üle tuhande trollibussi, tegutseb neli trollibussiparki ja trollibusside remonditehas. Moskva trollibussivõrk on üks suuremaid maailmas.
Kui rääkida Eesti trollibussidest, siis demonstreeris esimest korda elektrilist omnibussi Eestis 1936. aasta suvel Tartu ülikooli mehhaanik Jaan Muuga (1891–1968), kes sõidutas sellega uulitsapoisse kahe nädala jooksul Toomemäel Kuradisilla ja uue anatoomikumi vahel. Muuga eesmärgiks oli veenda Tartu linnavalitsust, et trammide asemel peaks eelistama trollibusse. Asja ei saanud aga Tartus kummastki ja esimesed üheksa trollibussi ZiU-5, mis olid valmistatud Saratovi oblastis Engelsi linnas, saabusid Tallinnasse alles 10. juunil 1965. aastal. Läks veel mõni nädal mööda ja esimene trolliliin avati Tallinnas 6. juulil 1965. aastal marsruudil Estonia teater – Hipodroom.
Foto on illustratiivne.
