1956: ungarlaste ja venelaste kaklus veepallibasseinis

Täna 63 aastat tagasi, 6. detsembril 1956. aastal toimus olümpiamängudel Ungari ja Nõukogude Liidu meeskondade vahel veepallimatš, mis lõppes veriselt. Kahe sotsialismimaa omavahelist löömingut hakati hiljem nimetama „vereks basseinis“ või „Melbourne’i vereujulaks“.

Allan Espenberg

Taolise hüüdnime sai poolfinaalmatš vigastuse pärast, mille tekitas nõukogude veepallur Valentin Prokopov ungarlasele Ervin Zádorile, kelle lõhki löödud kulmust tilkunud verest sai lääneriikides NSV Liidu ebaõiglase ja agressiivse välispoliitika sümbol. Oli ju nõukogude sõjavägi koos tankidega osalenud mõni nädal enne Melbourne’i olümpiamängude algust Ungari rahvaülestõusu julma mahasurumises.

23. oktoobril 1956. aastal tulid tuhanded demonstrandid, kes polnud rahul Ungari nõukogudemeelse valitsusega, Budapesti tänavatele. Mõne tunniga muutus rahumeelne demonstratsioon ülestõusuks: relvastatud inimesed vallutasid parteiajalehe toimetuse ja trükikoja, relvalao, sõjatehase, ühe raudteejaama. Üsna peatselt võeti Moskvas vastu otsus saata Ungari mässu likvideerima vene sõjaväelased. Verised lahingud kestsid Budapesti tänavatel kaks nädalat ja lõppesid 8. novembril ülestõusu mahasurumisega. Selles möllus hukkus umbes 3000 ungarlast ja 700 nõukogude sõdurit.

Sellises olukorras valmistusid Ungari sportlased Melbourne’i olümpiamängudeks. Paljud sportlased loobusid Austraaliasse sõitmisest, kuna kartsid oma perede turvalisuse pärast. Teistel olümpiasportlastel tuli aga kõigepealt sõita bussidega Prahasse, sest Budapestis oli suurem osa lennureisidest tühistatud.

Austraaliasse sõitsid ka Ungari veepallurid, kes teadsid, et neil tuleb arvatavasti mõõtu võtta ka venelastega. Seda matši oodati kannatamatult mitte ainult Ungaris, vaid kogu maailmas, sest lääneriikide inimesed olid oma silmaga pealt näinud vene sõjaväelaste käitumist. Seevastu Nõukogude Liidus ei teatud Ungari veristest sündmustest suurt midagi, mistõttu Budapestis juhtunu ei mõjutanud kuidagi vene sportlaste ettevalmistust võistluseks.

Karm vastasseis basseinis

Ungari ja Nõukogude Liidu veepallimatši oli jälgimas umbes 8000 pealtvaatajat, kuigi saalis oli kohti ainult 6000 inimesele. Huvi oli matši vastu nii suur, et paar-kolm dollarit maksnud pileteid müüdi althõlma edasi 30-40 dollari eest. Publiku hulgas oli palju ungarlastest emigrante, kes olid tulnud oma kaasmaalastele kaasa elama. Venelaste poolehoidjaid oli tribüünidel vähe.

Nõukogude veepalluri Viktor Agejevi sõnul olevat Ungari sportlased juba enne mängu algust suhtunud venelastesse vaenulikult. Venelaste kinnitusel olevat matš alanud koheselt kaklusega, kusjuures algatajateks olid olnud ungarlased. Juba esimesel poolajal oli Dezső Gyarmati löönud veriseks venelaste kapteni Pjotr Mšvenieradze nina.

Venelaste väravavaht Boriss Goihman on rääkinud, et kui said selgeks ungarlaste kavatsused mängida räpaselt, siis läksid nõukogude sportlased sellega kaasa ja igaüks valis välja endale ühe ungarlase, keda vaos hoida. Vene pallurite arvates olevat ka matši kohtunik käitunud erapoolikult ja mõistnud õigust ungarlaste kasuks.

Ungarlased aga olid teisel seisukohal. Gyarmati sõnutsi olid just venelased alustanud räpast reegliteta mängu ning tegelenud veepoksiga, kusjuures talle endalegi olevat keegi venelane löönud vee all rusikaga kõhtu. Esijoones pidas Gyarmati kõige agressiivsemateks Boriss Markarovit ja Valentin Prokopovit, kes olid ungarlasi sõimanud fašistideks.

Juri Šljapin on väitnud, et nägi pealt, kuidas Zádor oli esimesena Prokopovit löönud, misjärel venelane lihtsalt vastas ungarlasele samaga. Vene keelt osanud Zádor ise jutustas ajakirjanikele, et oli hakanud matši ajal Prokopovit solvama, kuid kaotas hetkeks tähelepanu ja selle ajal löönudki venelane tal rusikaga kulmu rulli.

Vene sportlaste meenutuste järgi olevat Zádori karjed vaigistanud kära tribüünidel. Demonstreerides basseini ääres kulmust jooksvat verd, kutsus Zádor publikut vaikimisi endale appi. Pealtvaatajad lõhkusidki kaitsevõred, tormasid basseini juurde ja hüüdsid nõukogudevastaseid loosungeid. Ainult politsei sekkumine olevat tõelise mässu ära hoidnud.

45 aastat hiljem lepiti ära

Matši lõppedes loobusid venelased mängimisest ning püüdsid end kaitsta tribüünidelt vette lennanud pudelite, puutükkide, müntide ja teiste esemete eest. Neljanda värava viskasid ungarlased juba tühja väravasse ning nad võitsidki tulemusega 4:0.

Matš peatati minut enne õiget aega ja nõukogude sportlased siirdusid politseinike kaitse all riideruumi, kus väidetavalt vahetati riideid põrandal pikali olles, et akendest poleks mehi näha. Ka bussides, mis sõidutas veepallurid nende elukohta, olid nad turvalisuse mõttes olnud pikali asendis.

Kui läänemaade ajakirjanduses räägiti sellest basseinikaklusest väga põhjalikult ja selle kohta trükiti ära hulgaliselt fotosid, siis nõukogude meedias oli selles osas täielik vaikus: mainiti küll matši tulemust, aga basseinis toimunud draamast ei räägitud sõnagi. Alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist vestsid nõukogude tollased veepallurid oma meenutusi 1956. aasta mälestusväärsest matšist.

Lõpuks võitis nõukogude veepallikoondis Melbourne’i olümpiamängudelt pronksmedali, kui ungarlased pärjati kullaga. Pärast olümpia lõppu palus suurem osa Ungari veepalluritest poliitilist varjupaika Austraalias, mis ka saadi. Kui teised sportlased naasid hiljem kodumaale, siis Ervin Zádor ainsana ei tulnud enam kunagi Ungarisse tagasi ja suri USA-s 2012. aastal.

Pjotr Mšvenieradze väitel olevat nõukogude sportlasi esialgu tahetud kaotatud matši eest karistada, kuid hiljem asendus raev armuga ja talle anti isegi teenelise meistersportlase aunimetus, kuigi olümpiavõitjateks venelased ei tulnud.

2002. aastal kohtusid selle legendaarse matši veel elusolevad sportlased omavahel ning venelased ja ungarlased vabandasid üksteise ees ja unustasid varasema vihavaenu.