1920: loodi Rahvasteliit, kuhu kuulus ka Eesti

Sada aastat tagasi, 10. jaanuaril 1920. aastal jõustus esimese suure riikidevahelise organisatsiooni Rahvasteliidu põhikiri ja organisatsioon kogunes oma esimesele istungile.

Allan Espenberg

Täpselt saja aasta eest Šveitsi linnas Genfis kokku tulnud Rahvasteliidu esimesel istungil kinnitati ja jõustus organisatsiooni pakt, mis oli lülitatud ka Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles’ rahulepingu koosseisu. Sellega tunnistati rahvusvaheliselt kehtivaks kõik sõjatulemused.

63 riiki ühe mütsi alla

Rahvasteliit sai esimeseks suureks poliitiliseks valitsustevaheliseks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Selle eesmärkideks kuulutati desarmeerimine, sõjategevuse ärahoidmine, kollektiivse julgeoleku tagamine, riikidevaheliste tülide lahendamine diplomaatiliste läbirääkimiste teel, inimeste elukvaliteedi parandamine maailmas jne.

Kogu oma eksisteerimise jooksul (1920–1946) kuulus Rahvasteliitu 63 riiki. Esialgu võeti liikmeks 44 riiki, millest 31 olid võidelnud Esimeses maailmasõjas liitlaste ehk võitjate poolel ning 13 riiki olid kuulutanud end neutraalseks. Kõige suurem liikmete arv oli aga 1934. aasta sügisel, kui organisatsiooni koosseisus oli üheaegselt 58 riiki.

Huvitav on see, et kuigi Ameerika Ühendriigid kirjutasid alla Rahvasteliidu paktile, ei kinnitanud USA Kongress seda dokumenti, mistõttu USA-st ei saanudki Rahvasteliidu liiget. Esialgu ei pääsenud liikmeks ka Nõukogude Venemaa, sest paljud riigid polnud oktoobrirevolutsiooni järel tekkinud uut sotsialistlikku riiki veel tunnustanud. Kaua aega hiljem, 1934. aastal saadi juba NSV Liiduna siiski Rahvasteliidu liikmeks, kuid venelased said liikmestaatust nautida vaid viis aastat, misjärel kihutati nad organisatsioonist minema.

Muide, ka Eesti oli Rahvasteliidu liige, saades selleks üsna varakult, juba 1921. aasta septembris. Siiski loodi Eesti alaline esindus Rahvasteliidu juurde alles 1931. aastal, senimaani oldi kümne aasta jooksul suheldud organisatsiooniga peamiselt täiskogule saadetud delegatsioonide kaudu.

Algusaastatel sai organisatsioon oma ülesannetega enam-vähem hakkama, sest suuremaid riikidevahelisi konflikte ja kokkupõrkeid suudeti vältida, rahvusvahelisel õigusel jõuti silma peal hoida ja rahu õnnestus tagada. Siiski ei möödunud Rahvasteliidu esimene aastakümme ilma probleemideta, sest näiteks juhtivad Ladina-Ameerika riigid Argentina ja Brasiilia astusid sellest välja, kuna ei näinud liikmemaksu tasumisel mõtet. Aga tõeliselt tõsine kriis saabus 1930. aastatel, kui üksteise järel vapustasid organisatsiooni erinevad katsumused, millest lõppude lõpuks ei suudetudki jagu saada.

Kõige tähtsamat rolli etendasid Rahvasteliidus suurriigid: Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan, Saksamaa, Nõukogude Liit ja veel mõned, aga väikeriikidele jäi osaks peamiselt osalemisrõõm. Kuna enamik nimetatud suurriikidest ei suutnud rahu pidada ning olid uute sõdade ja relvakonfliktide algatajateks, siis oli sellega Rahvasteliidu saatus praktiliselt otsustatud.

Sõjakus lammutas organisatsiooni

Allakäigu alguseks oli Rahvasteliidu asutajaliikme Jaapani poolt 1931. aastal alustatud agressioon Hiina vastu ja Mandžuurias marionettriigi loomine. Sellele sõjalisele väljaastumisele reageeris Rahvasteliit vaid oma erikomisjoni hukkamõistva dokumendiga. Jaapan ignoreeris avalikult spetsialistide järeldusi ja astus 1933. aastal demonstratiivselt ja vabatahtlikult organisatsioonist välja.

Sama aasta sügisel lahkus Rahvasteliidust ka Saksamaa, mis oli üheksa aastat olnud organisatsiooni nõukogu alaline liige. Seejärel okupeeris Itaalia (samuti Rahvasteliidu asutajaliige) Etioopia, mida organisatsioon ei suutnud samuti takistada. Kokkuvõtteks loobus ka Itaalia 1937. aastal Rahvasteliidus olemisest.

Selleks ajaks oli olukord juba täielikult väljunud kontrolli alt ja uus suur maailmasõda hakkas üha enam silmapiirile lähenema. Saksamaa ignoreeris kõiki rahvusvahelisi lepinguid ja viis oma sõjaväe Reini demilitariseeritud tsooni, mida ta poleks tohtinud kokkulepete kohaselt teha. Veel sekkusid Itaalia ja Saksamaa Hispaanias toimunud kodusõtta.

Seejärel tungisid jaapanlased uuesti Hiinasse, sakslased aga liitsid endaga Austria ja koos teiste riikidega jagati Tšehhoslovakkia. NSV Liit aga tungis kallale Soomele, mistõttu heideti venelased organisatsioonist 1939. aasta lõpus välja. Ka Nõukogude Liidu ja Saksamaa kallaletung Poolale ning Teise maailmasõja algus jäeti peaaegu tähelepanuta. Pärast neid ja varasemaid sõjalisi sündmusi oli selge, et Rahvasteliit ei suutnud oma peaülesannet täita, organisatsioonist enam asja ei saa ja see hakkas vaikselt hääbuma.

Kõigele vaatamata oli Rahvasteliit tegelikult olemas Teise maailmasõja kõigil aastatel ja saadeti ametlikult laiali alles 18. aprillil 1946. aastal. Rahvasteliidu kohustused, ülesanded ja allasutused võttis üle Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, mis oli loodud 26. juunil 1945. aastal ja hakkas ametlikult tegutsema sama aasta 24. oktoobril.

Ka Eesti liikmestaatus Rahvasteliidus lõppes 1946. aastal, kuigi Eesti oli juba kuus aastat varem okupeeritud, esialgu NSV Liidu, seejärel Saksamaa ja siis uuesti NSV Liidu poolt. Venelased vabastasid Eesti alalise esindaja Rahvasteliidu juures Karl Selteri ametist koheselt pärast võimuhaaramist Tallinnas 1940. aastal, kuid Selter jäi endiselt Genfi ja lääneriigid pidasid tema volitusi kehtivateks. Aga Rahvasteliidu viimasel istungil, millel organisatsioon lõplikult likvideeriti, ei lubatud okupeeritud Balti riikide esindajatel NSV Liidu vastuseisu tõttu enam osaleda.

Rahvasteliidu Rahvaste palee hoone Genfis. Foto: wikipedia.org